Pühapäeval oli see möll meie kodus eriti intensiivne, sest kõik kolm last olid eriti väsinud ja segaduses, sest keegi loll tegi kusagil millalgi otsuse, et „oh, mis oleks, kui keeraks kella tund aega tagasi?”. Ja keegi ei kontrollinud selle otsustaja joovet ega vaimselt seisundit ning võeti ette ja tehti see ära. Esimestel päevadel oli see meie peres tõeline loodusõnnetus ja lõi kõik unegraafikud lootusetult segamini. Me püüdsime kohe algusest peale õppida ümber uuele graafikule ja selle järgi panna ka lapsi magama, aga lapsed, kurjamid, kella ei tunne ja tahtsid edasi minna harjumuspärase graafikuga. Kuid see ei ole võimalik, sest ma läksin nüüd palgatööle ja ma ei saa enam ärgata siis, kui ise soovin. OK, siis, kui tited soovivad. Minu uni pole ülejäänud pere jaoks oluline ja usutavasti magaks ma aprillini, kui mind vahepeal üles ei äratataks.

Kõik see kella keeramine on aga nohu võrreldes sellega, mis meie päid iga päev vaevab. Aina rohkem paneb mind mõtlema, kui väga meil Noorsandiga vedas, et ta ei olnud suur turnija. Või olen ma selle enda peast ära pühkinud. Ma küll mäletan, et ta ronis aknalauale, kuid need olid vaid mõned korrad ja mis veel olulisem – ta oli üksi. Nüüd on kaksikud seadnud endale ülesande ronida iga viimsegi kapi/tooli/laua/astme/piirde/tasapinna otsa ja nad on suure hooga seda eesmärki täitma asunud.

Loomulikult kaasneb sellise arutu turnimisega ka rohkelt libastumisi ja kukkumisi, mis omakorda tähendab, et kui postituse alguses välja toodud mehe eesmärk saada vaikust ja rahu, on tegelik olustik meie peres vastupidine. Ma arvan, et kui ma googeldaks sõnu „kisa” ja „lärm”, siis esimene vaste koos suurte piltidega oleksid just Piiga ja Vennas. Iga paari minuti tagant käime me Esileediga neid lohutamas ja võiks ju arvata, et lapsed on ajudega tegelased, et õpivad midagi iga kord, kui toolilt alla kukuvad, aga kus sa sellega. Nii kui lohutus käes, on nad juba ühe jalaga külmkapi käepidemel ja teisega köögi laual. Nad justkui üritaksid valida isegi ebamugavaid kohti ja poose, kuidas alla sadamine oleks võimalikult tõenäoline. Loodus pani vist lastele emapiimaga pähe uskumuse, et nad on Ämblikmehed. Ei ole. Kui, siis kivipallurid.

Kui kaksikud siis ennast kusagile toolile püsti ajavad ja kohe selle eest tunnustust soovima hakkavad, mis seisneb neil kätega lehvitamises ja Vennas aina korrutab „jou!” ja „jou!”, siis saab ka Noorsand aru, et selline tooli peal püsti seismine ja kätega vehkimine, on just see asi, mida ta teha tahab ja kohe tegema hakkab. Selleks tuleb kaksik toolilt kas maha rebida, või pressida end kaksiku kõrvale toolile, mis mõlemad lõppevad ühtemoodi- nutuga. Õnneks ettenägelik Esileedi on igale lapsele ka tooli ostnud ning nad saavad kolmekesi reas meie jäägitu tähelepanu, sest tavaliselt seatakse toolid teleri ette ritta, et me ikka näeksime, kus nad on ja kuidas nad seal kolmekesi reas arutult kisendavad (loe: lõõritavad).

Kuid miski on vanematele sisse kodeeritud ja enamus kukkumisi suudame me Esileediga ennetada ja püüame nad kukkumisel kinni. Iga päev teeme me üksteisele tunnustavaid aplause, sest kumbki meist on viimasel hetkel lapse kusagilt kukkumast kinni püüdnud. Keegi võiks kogu aeg filmida, sest kolme lapsega juhtub kogu aeg midagi. Ma püüdsin üks päev rampväsinuna lapsi vaadates hetkeks enda silma diivanil istudes kinni lasta. Kui kinni vajumise hetkel istusid kõik kolm ümber mänguasjakasti, aga siis kui ma 20 sekundi pärast silmad avasin, rippus Noorsand ukselingi küljes, Piiga oli tooliga pääsenud telekalauale ja Vennas oli just tualetist eriti võiduka ilmega välja tulemas, sest oli leidnud millegi, mida kõik tema eest peidavad – potiharja. Kas mu silmad olid kauem kinni, kui 20 sekundit, või on nad tõesti üliinimlikult kiired. Ei tea. Mis ma tean, on see, et neil on kogu aeg miskit plaanis.

Muide, lisaks neile iganädalastele postitustele on postitusi veelgi ja kui tahad meie muude tegemistega ka kursis olla, siis saad seda teha läbi meie Facebooki lehe a mida henry teeb?