Isa blogi: mida te olete tabanud oma last tegemast, kui tuba on liiga vaikne?
Vaikus, mis valitseb siis, kui last kodus ei ole, ei ole kuidagi võimalik võrreldagi vaikusega, kui laps on kodus, sest iga lapsevanem teab, et kui titt on kodus ja sa teda ei kuule, siis sa võid kindel olla, et ta näiteks avastas su rahakoti ning teeb eksperimenti, kui väikesteks tükkideks paberraha rebida võimalik on, või ema puuder on laokile jäänud ja see on lubamatu ning lapse püha kohus on vanematele õppetund anda ning võtta sellest maksimum.
Kas teate sellist multikast pärit kukkumist, et keegi astub banaani koore peale, jalg lendab libisedes silmade kõrgusele, teine jalg järgi ning prantsatab kõrge kaarega selili. Sain omal nahal tunda, et see ei ole ainult multikates, vaid sarnane, kõrvalt vaadates naljakas kukkumine, võib juhtuda ka päris elus. Selleks pole isegi banaani koort vaja.
Magamistoast elutuppa minnes tuleb tavaliselt olla ettevaatlik, sest põrand on tihti mänguasjadega kaetud, kuid sellel päeval ei olnud. Sellel päeval oli Esileedi Noorsandiga ema-poja asju tegema läinud. Mida see tähendab, ei ole ma kindel, kuid fakt, et ma koju jäin, tähendab, et midagi olulist see olla ei saanud.
Hingasin voodist tõustes sügavale kopsudesse seda vaikust, mis kodus valitses. Sel hetkel võisin ma teha seda, mida tahtsin ja nii valjult, kui tahtsin ja nautisin seda hetkelist vabadust ja vaikust täiel rinnal. Selliseid vaikseid hetki, kui ma üksi kodus olla saan, ei ole enam eriti tihti ning seda enam ma neid hindan. Vaikus, mis valitseb siis, kui last kodus ei ole, ei ole kuidagi võimalik võrreldagi vaikusega, kui laps on kodus, sest iga lapsevanem teab, et kui titt on kodus ja sa teda ei kuule, siis sa võid kindel olla, et ta näiteks avastas su rahakoti ning teeb eksperimenti, kui väikesteks tükkideks paberraha rebida võimalik on, või ema puuder on laokile jäänud ja see on lubamatu ning lapse püha kohus on vanematele õppetund anda ning võtta sellest maksimum.
Kes paljuks ei pea, võiks ka kommentaarina jagada enda kogemusi, mida te olete tabanud last tegemas, kui avastasite, et tuba on kuidagi liiga vaikne?
Tõusin voodist, ringutasin ja olin väga elevil järgmise paari tunni suhtes, kus ma ei pea kellegagi arvestama. See ei olnud muide mu esimene tõusmine sel päeval, vaid hommikul olime kõik toimetused ära teinud, söönud, söötnud, mänguasjad kasti pannud ja siis ma ka Esileedi Noorsandiga ära saatnud, väites, et ma jään neid igatsema. Sekund peale nende lahkumist, seisin ma voodi jalutsis ja ma võiks mürki võtta, et ma langesin sinna voodisse aegluubis. Kuidas see võimalik sai olla, ma ei tea, aga ma oleks ennast justkui kõrvalt näinud, kuidas ma sinna pehmete patjade vahele langesin. Sirutasin end täielikult välja, kartmata, et ma kellelgi silma siniseks löön. Panin rahus silmad kinni, sest ma ei pidanud muretsema, et keegi liiga voodi ääre peal on ja iga hetk parketti maitsma kukub. Nii vähe on õnneks vaja. Ma ei pikutanud seal kaua, vaevalt 4-5 minutit, kuid need olid fantastilised minutid.
Kuid voodist tõustes läksin kontorisse (loe pesukuivatustuppa), panin kõlaritesse James Browni „I feel good” laulu ja tantsusammul liikusin elutoa suunas. Mitte miski ei oleks suutnud mu tuju sel päeval rikkuda. Järgmisel hetkel tundsin, kuidas põrand jalge alt kadus ning jalad taeva poole maandusin ma selili kõval parketil. Jumal tänatud, et me elame esimesel korrusel, sest ligi kahe meetrine kõvasti üle tsentneri kaaluv mees, kes kukub kõrge kaarega kõvale põrandale, raputaks vaevata alumise korruse lühtri lahti.
„Miks?” oli ainuke mõte mu peas. „Miks just täna?” Minu küsimus ei olnudki selles, et mis põhjusel ma libisesin, vaid miks just täna. Täna pidi olema täiuslik. Jäin pikali, sest valu liikus vaikselt mööda selgroogu. Huvitav, kauaks ma pikali jääma peaks? Panin vaikselt silmad kinni ja tabasin kõige idiootsema mõtte enda mõtteis ringi liikumas: „Mmm, vaikus”. Isegi see kukkumine ei olnud minu päeva rikkunud, sest ma kuulsin seda, mida ma olin nii väga igatsenud — mitte midagi.
Vaikselt ajasin end istukile, tegin paar kaelaringi, kontrollisin kõik keha osad üle ja kergendusena avastasin, et kõik oli alles. Uurisin põrandat, et aru saada, miks see juhtunud oli ja avastasin, et Noorsand tahab vist, et kui kellelegi on lõbus, siis peab tema ka juures olema. Või kui teda ei ole, siis ta annab ennast kõik, et ka teistel tema äraoleku ajal lõbus poleks. Avastasin, et ma olin astunud kohale, kus ta oli enne uurinud uut mänguasja. Kui 10-kuune inspekteerib mõnd uut lelu, siis ta usaldab eelkõige enda maitsmismeelt, mis tähendas, et selle lakkumise, hammustamise ja lutsimise tulemusena oli ta endast mahajätnud suure süljeläraka. Sülje suurim probleem on see, et see on läbipaistev ja lastel, kel hambad tulemas, tuleb seda ila ikka ohtralt. Lisan tänasele postitusele just sellise kena illustreeriva pildi, mille tähenduslikkuse mõistmiseks, peate vist lähemalt vaatama, et välja paistaks.
Vaikselt ajasin end püsti, venitasin ja sirutasin valutavad kehaliikmed tagasi paika ja longates, kuid puusanõksudes, jätaksin oma teekonda James Browni loo saatel elutoa suunas, sest see oli suurepärane päev.
Loe ka Henry teist blogi http://amidahenryteeb.eu
