Isa blogi: miks mul viimasel ajal eriti piinlik on, kui keegi ootamatult külla tuleb
Mis on ühist suurtel kõrvaklappidel, 0,7 liitrisel veepudelil, pin kalkulaatoril, auto varuvõtmetel, Esileedi huulepalsamil ja gaasirohu pudelikesel? Need kõik on paigutatud tohutusse salaauku, mis asub kusagil meie korteris.
Kus see salaauk on, seda ei tea keegi. Kui teaks, ei oleks see enam sala. Igatahes on Noorsand eelpool loetletud asjad nii kenasti sinna salaauku ära pannud, et isegi peale põhjalikku koristamist ei ilmunud ükski asi välja. Seega jääbki ainult järeldada, et ju siis on kodus olemas mingi selline salajane koht, kuhu Noorsand kõik tema jaoks väärtuslikud asjad turvaliselt tallele paneb.
Eriti müstiliseks teeb selle olukorra see, et ta ju jalgade peale end veel ei aja, vaid laseb käputades ringi. See tähendab, et ka peidukohad on limiteeritud — kõik, mis jääb mulle allapoole põlvi. Lisaks ei ole ka meie korter eriti mööblit täis ja selliseid kohti eriti palju ei olegi, kuhu midagi peita, aga näe, saab suurepäraselt hakkama. Lisaks on pooled neist asjadest suured asjad, sest pudel on päris suur ja kõrvaklapid on ka sellised suured, mis katsid pähe pannes kõrvad.
Kui jätta nüüd see salaauku peidetud varandus kõrvale, siis Noorsandi on tõepoolest hakanud paeluma kõik see, mis tema haardeulatusest eemale on pandud. Ei huvita teda enam tema mänguasjad, vaid nii kui ärgates silmad lahti teeb ja riidesse saab, on ta esimese asjana sahtlite ja madalate kappide kallal.
Oleks siis nii, et ta lihtsalt uudistaks, mis seal sees on, kuid loomulikult mitte, kuna silmadega ei saa selle tugevust ja süljele vastupidavust adekvaatselt hinnata, siis see tuleb päris elus ära testida. Absoluutselt kõik, mis ligipääsetavates sahtlites ja kappides on, tuleb mööda elamist laiali vedada.
Kabinetis on põrand täis koopiapabereid, videokaamera lisatarvikuid, kilekaasi ja pastapliiatseid.
Elutoa põrand täitub paari hetkega lisaks mänguasjadele, mis tuleb kõik kastist välja võtta ka nende mänguasjadega, milleks ta juba liiga suur on, sest keegi oli kogemata need sahtlisse ära peitnud ja jumal tänatud tema valvsale pilgule, võtab tema need kõik kenasti sahtlist välja ja organiseerib keset tuba jalgadel kõndijatele takistusraja. Ei möödu päevagi, et mina või Esileedi elamises kõndides ei karjataks, sest oleme millelegi tähelepanematusest peale astunud.
Köögi põrand on täis Esileedi Tupperware kausse ja kastruleid, sest kuidas me teame, mis kausid meil olemas on, kui nad lihtsalt kapis seisavad. Jumal tänatud, et Noorsand meile ikka meelde tuletab, missuguse varanduse otsas me istume.
Ehk siis on käes etapp, kus kõik, milleni vähegi küündida võimalik, tõmbab Noorsand endaga kaasa. Ega me ei keela ka, sest ta ei ulata veel ohtlike sahtliteni, kus me näiteks nuge hoiame ja ainus, mis ta praeguste kappide ning sahtlitega teha saab, on korralagedus. Kui keegi astuks meile praegu korterisse sisse, ilma etteteatamata, nii nagu inimesed astusid enne seda aega, kui meil kõigil telefonid olid, saaks ta šoki ja peaks meid maailma kõige lohakamateks inimesteks, sest kuidas muidu seletada, miks on koridori põrandal lusikad ja magamistoa põrand kaetud karbist välja tõmmatud salvrätikutega?
Lisaks pean ma nüüd olema pidevalt ettevaatlik, kui ma endale jalanõusid jalga tõmban, neljal päeval järjest, olen ma pool ehmatuse, pool valu tõttu järsku jalatsi jalast ära tõmmanud, kuna seal sees oli midagi. Eile võtsin enda saabastest välja luti, täna fotoka objektiivi kaane. Kuid kui ma ei eksi, siis hetkel on ju Vene õigeusu jõulud. Äkki ongi Noorsandi näol tegu päkapikuga, sest detsembrikuu jõuludel, ei toonud päkapikk mulle mitte midagi. Nüüd on iga päev „sussi” sees väike üllatus peidus. Tihti küll ilane, aga siiski üllatus.
Kuid seni jääb mul vaid loota, et mu auto põhivõtmed ära ei kao, või, et keegi mu autot ära ei aja, sest kindlustus nõuab varuvõtmeid, et ärandamist üldse menetlusse võtta ja minul pole õrna aimugi, kuhu ta need peitnud on. Kuid talvel on vist õnneks autovarastel keerulisem tööd teha - paljud autod ei lähe võtmegagi käima ja teiseks tuleb autod lume alt kätte saada, aknad ära kraapida ja autot veidi soojendada, sest muidu tõmbab aknad seest uduseks. Kui ma näeks aknast, et keegi on mu autot ärandamas, siis ma vist ootaks paar minutit, enne kui endast märku annan, sest siis on auto soe ja aknad puhtad.
Mis juhtus sel nädalal uut, oli see, et esimest korda ajas ta end sirgete jalgade peale püsti. See oli nii eriline moment, et ma ei tahtnud sellest ilma jääda ja ei riskinud teise tuppa joosta, et filmimiseks kaamerat tuua. Seega, üks linnuke jälle kirjas.
Loe Henry teist blogi siit: http://amidahenryteeb.eu
