Isa blogi: mulle tundus see väga veider asi, mida teha võõrale lapsele
Tal on mingi seletamatu oskus teha kõike ei millestki. Ta võib istuda täiesti tühja ruumi, kus ei ole muud kui neli seina, lagi ja põrand ning sa lähed minut hiljem vaatama, mis ta teeb ja ta on selle ruumi täiesti segamini pööranud. Kuidas ta seda teeb, ei tea keegi.
Vahel, kui ma tean, et vaatajad on kohe tulemas, pean ma Noorsandi reaalselt sülle võtma ja teda seal hoidma, ise närviliselt iga 20 sekundi tagant kella vaadates, et tuleks nad ometi rutem, sest tuba on iga hetk sassi minemas.
Noorsand on avastanud, et need naljakad suured plastmassplönnid, mis Esileedil duššinurgas seisavad, omavad ka muud funktsiooni, kui ainult mööda elamist laiali vedamiseks. Neil plastmassplönnidel on korgid ja neis on peidus magusalt lõhnav aine, mis on küll kibeda maitsega, kuid sellest pole lugu, keegi peab ju need tühjaks jooma. Nii ma siis avastan iga mingi aja tagant, et Noorsand on jälle kusagile ära kadunud ja võtan talt nutu üürgamise saatel Esileedi mingeid juuksehooldusvahendite pudeleid käest, mis ta on lahti korkinud.
Teine asi, mis on tal muutunud kinnisideeks ja seda seepärast, et me teda kogu aeg keelame, on WC-poti hari. Me peame selle harja koos alusega pidevalt kusagile kõrgemale tõstma, sest iga kord, kui me ei tõsta, on ta selle harjaga ringi tormamas. Ma tean kallis Noorsand, et sa oled praegu maru õnnetu, kui ma sult harja ära võtan, aga usu mind, kunagi sa tänad mind, et ma sul seda harja suhu toppida ei lasknud.
Samuti on ta avastanud, et sahtlid, milles ta juba kuid sobranud on, on ka suurepärased pesad, kus aega veeta. Selleks tuleb sahtel kraamist tühjaks tõsta, see kraam mööda elamist laiali vedada, väiksemad asjad peita enda peidukatesse ning siis polegi muud, kui vinnata enda tagumik sahtlisse, et siis kõrgematest sahtlitest asju kätte saada.
Ma käisin eile köögist 40 sekundit ära ja tagasi tulles oli köögi põrand joogikõrsi, paberist muffinite vorme ning küpsetuspaberit täis. Mis kõige hullem, korteri vaatajad helistasid samal ajal, et nad on nüüd maja ees.
Koristamine ongi peamine asi, millega me hetkel enda aega sisustame. Varem koristasime õhtuti, kui Noorsand magama läks, sest siis püsis elamine korras vähemalt seni, kuni ta öösel magas. Kahjuks enamus korteri vaatajaid ei viitsi öösiti korterit vaatamas käia.
Kuna Noorsand on väga külalislahke ja talle meeldivad kõik inimesed, siis iga kord kui korterit vaatama tullakse, siis võtab ta nad juba uksel suure naeratusega vastu ja käputab terve vaatamise aja vaatajate ees ja tutvustab pudikeeles meie elamist.
Enamus vaatajaid on hästi meelitatud Noorsandi soojast vastuvõtust ja nii mõnegi poole sirutab ta käed välja, et sülle pääseda, kuid oli ka üksik pentsik juhtum. Kaks naisterahvast, kes korterit vaatamas käisid, olid samuti meelitatud Noorsandi tähelepanust ja Noorsand aina seletas justkui omas maailmas ja tegi tiire ümber vaatajate. Ühel hetkel astus üks naistest Noorsandi jala peale, mitte kõvasti, vaid nii, et Noorsand ei pääsenud edasi käputama.
Ehmunult vaatas Noorsand minu poole ja ma olin ka üllatunud sellest, et võõras inimene niimoodi last ehmatab, et ei teadnudki mida teha. Naine tõstis mõne sekundi pärast enda jala ja Noorsand käputas ehmunult minu juurde, ronis sülle ja ei julgenud enne naiste lahkumist enam sülest maha minna.
Mulle tundus see väga veider asi, mida teha võõrale lapsele.
Ma olen teinud veel veidramaid. Loe näiteks siit Isa blogi: „Eiii!!! Ma tõesti ei soovi. Kui tahate, ma värvin pigem teie laed ära ja koristan wc-d!" kuid missugune laps ei ehmuks, kui mingi võõras inimene teda kinni hoiab?
Hiljem analüüsisin, et kas oli õige see, et ma lihtsalt naeratasin Noorsandile ja võtsin ta endale sülle ning kallistasin teda, või oleksin pidanud ka veidralt käituvale võõrale naisele midagi ütlema? Siiani ei tea, sest ühest otsast olid nad potentsiaalsed ostjad ja teisest küljest kiusas ta ka natuke minu poega.
Kelle muu poole ma sellise dilemmaga peas ikka pöördun, kui meie korteri kõige targema elaniku poole, kelleks on juhtumisi Esileedi. Esileedi arvaski siis, et see on õige, et ma naisele ei käratanud, sest me ei saa terve elu Noorsandi kõige eest kaitsta ja me ei peakski seda püüdma teha. Parim, mis me vanematena teha saame, on see, et Noorsand tunneks alati, et me oleme olemas. Antud olukorras piisaski, et ma võtsin Noorsandi sülle, kallistasin ja ütlesin, et issi on siinsamas ja kõik on korras.
Samas, need naised korterit ei ostnud... oleks pidanud ikka skandaaliga uksest välja saatma :)
Henry blogi Facebooki lehe aadress on: http://www.facebook.com/aMidaHenryTeeb
