Isa blogi: nägin eile, missugune elu mind ees ootab ja mul on päris hirm kohe
Noorsand on väga aktiivne laps. Vähemasti teiste omavanustega võrreldes. Ma pole kordagi näinud teist samavanust last, kes oleks silmmärgatavalt aktiivsem, kui Noorsand seda on. Kuni eilseni. Eile käisime külas ühel perel, kus kasvavad kaksikud tüdrukud ja Noorsandi polekski justkui õhtul seal olnud, sest ta kadus selle mäsu keskele täiesti ära.
Tüdrukud ei olnud päris Noorsandi vanused, vaid ikka mitu aastat vanemad ja seepärast ei ole nad eriti võrreldavad. Kuid räägin sellest seepärast, et mul on tunne, et mulle tehti eile väga põhjalik koolitus, mida tähendab kaksikutega aja veetmine.
Põnev oli see seepärast, et enne eilset olime me seda perekonda vaid vilksamisi näinud, sest ostsime interneti kaudu neilt midagi. Ma ei tea mida. Kuid käisime nende ukse taga, meid kutsuti korra uksest sissegi ja mõne inimesega on nii, et sa haakud temaga automaatselt (tervitan siinkohal ka Jarmo ema mänguväljakult) ja selle perekonnaga juhtus täpselt see. Mäletan, et istusime sealt minnes autosse ja ma ütlesin Esileedile, et ma ei mäleta, millal ma viimati väljaspool meie sõpruskonda nii toredat perekonda kohtasin.
Eile läksime siis neile lihtsalt külla ja miski minus on, et ma väikestele tüdrukutele meeldin. Lihtsalt mingi vanuseni olen ma naistele vastupandamatu. Tavaliselt peale viiendat eluaastat see lõpeb, siis on umbes 60 aastat vahet ja siis ma muutun jälle nende lemmikuks inimeseks maailmas, sest lisaks pisikestele tüdrukutele, meeldin ma ka vanaemadele. Ehk siis ma meeldin vanusele, millest mulle mingit kasu ei ole. Õnneks erand kinnitab reeglit ja Esileedile meeldivat ma ka. Ok, võib olla sõna „meeldin" on liialdus. Ütleme siis, et Esileedi talub mind ka.
Tagasi eile juurde tulles, istusin mugavalt toolis, kui järsku tunnen, et keegi togib mind õrnalt vastu õlga. Vaatasin sinna poole ja üks kaksikutest itsitas kavalalt tooli taga nurgas. Ma ei pööranud sellele eriti tähelepanu, sest võõras koht, võõrad inimesed ja mida arvaks pereema, kui suur karvane võõras mees hakkaks järsku tema lapsi väntsutama.
Järgmisel hetkel lendas teiselt poolt mulle õhupall vastu pead. Vaatasin sinna poole ja seal seisis itsitades teine kaksik. Ajasin silmad kissi ja tegin sellist salapärast kurja nägu, mis loomulikult ajas tüdruku veelgi enam põnevile ja itsitama.
Järsku uus torge jälle teiselt poolt. Keerasin kiiresti esimese kaksiku poole ja jäljendasin lõvi möiret, mis tavaliselt võõrad lapsed hetkeks ära ehmatab. Mitte mingit ehmatust, vaid ajas tüdruku veelgi lõkerdama.
Vaevalt jõudsin ma oma möirgava hääle ära lõpetada, kui taas lendas õhupall teiselt poolt vastu minu pead. Pöörasin teise kaksiku poole, kes ei seisnud enam põrandal, vaid juba mu tooli käetoe peal. Ma ei jõudnud selle kaksikuga tegelemagi hakata, kui esimene kaksik oli juba mu kaelast kinni haaranud ja püüdis seda enda arust paika väänata. Palli loopiv kaksik oli ka palli unustanud ja hüppas mulle sülle ning uuris mu nägu umbes kahe sentimeetri kauguselt.
Nii me siis seal terve õhtu veetsime, Noorsand vaikselt mööda elamist tuiates ja kaks põrgulist, kes püüdsid üksteise võidu mind ronimispuuna kasutada, minu peas, süles, kaelas ja jalgade küljes. Ma olen varasemaltki rääkinud, et just selline ongi minu ettekujutus suurepärasest õhtust. Ma veedan miljon korda parema meelega lastega tegeldes, kui istuksin viisakalt laua taga ja jooksin veini. Selle jutustamisega ja ametliku poolega saab meie peres Esileedi suurepäraselt hakkama. Mina veedan hea meelega õhtu palli mängides või lastega mürades. Pereema tundis end terve õhtu ebamugavalt, et kaksikud mind topispalliks pidasid ja kutsus neid kogu aeg korrale, kuid nähes, et sellest eriti kasu ei ole ja minul ka nendega müramine vastumeelt pole, lasi ta neil kenasti end välja elada.
Sel õhtul tundus Noorsand tõesti nagu kukupai, sest ta oli nii iseseisev ja asjatas terve õhtu erilist tähelepanu nõudmata. Eks abiks oli ka uus keskkond, uued mänguasjad ja kaerahelbeküpsised, mida ta kogu aeg kusagilt leidis. Aegajalt, kui kaksikud turnides liiga pööraseks läksid, tuli ta minu juurde ja ikka meenutas mulle, et kes tegelikult minu laps on. Võtsin ta sülle, kallistasin ja sellest talle piisas ja läinud ta oligi, et leida uus kaerahelbeküpsis, mis põske pista.
Ma mõistsin, mida tähendab kolm last ja kui intensiivne sellises vanuses lastega mängimine olla võib. Ma pakun, et nad olid äkki neljased. Ma mängin lastega alati suurima hea meelega, kuid siis ma olen tavaliselt koju läinud ja nautinud vaikust. Aga kui sul on endal kolm last kodus, siis ei lähe sa kusagile, vaid sa elad selle keskel.
Täna sai Esileedil täis raseduse 36 nädal. Kas ma olen valmis? Ma ei tea, kuidas valmistuda, sest ma võin ainult aimata, mis mind ees ootab. Ses mõttes olen valmis, et kui nad tulevad, siis ma ei saada neid minema, vaid võtan ikka vastu. Saime Noorsandiga hakkama, küll saame nendega ka. Kui kaksikud on pooltki nii toredad, kui Noorsand, siis ma olen väga rahul.
Möödunud nädal on läinud vaikselt, sest Noorsand sai siin mingi viiruseussi endasse ja ma ei ole saanud enda Facebooki lehele eriti pilte postitada, sest vahel ei ole tati tagant nägu nähagi. Tule vaata: A mida Henry teeb
