Isa blogi: naisel on alati õigus, aga ma ei saa seda talle ju öelda
Eelmisel nädalal, päev enne kaksikute olemasolu teadasaamist, istusime sõprade juures aias ja grillisime sellel aastal esimest korda. Initsiatiiv tuli meie poolt, sest kuna meil enda aeda pole, siis me ahistame enda sõpru, et äkki veedaksime paar tunnikest nende juures, sest enamus sõpradel on ka liivakast ja kiik, kus Noorsand end ära unustada saab.
Kuid õhtu oli poole külmem, kui aknast tundus ja ma olin taas sunnitud tunnistama, et Esileediga vaidlemine on mõttetu. Sest tal on kogu aeg õigus. Alati, kui ma kodust välja lähen, vaatab Esileedi mind nii nagu sina vaataks sulgedega siga — kummastuse ja üllatusega ning tavaliselt ta ütleb mulle, et ega ma ometi selles riietuses õue ei kavatse minna.
Loomulikult kavatsesin, sest meie soojataju ei ole isegi sarnane mitte. Tavaliselt panen mina akna praokile, et toast palavust vähemaks saada, samal ajal kui tema lõdiseb nelja teki all. Seega, ei võta ma kunagi tema kommentaari, et ma näen välja nagu hilpharakas, tõsiselt, sest tema käiks suvel ka talvejopega ringi.
Kuid pea alati, kui ma olen enda valitud riietusega välja läinud, olen ma poole tee peal mõelnud, et oleks pidanud ikka Esileedit kuulama. Ma tean, et nüüd kui ta seda loeb siin blogis, ei jõua ma edaspidi teda välja minnes ära kuulata.
Ka seekord sõprade juures oli tal õigus, sest vaevu olime kohale jõudnud ja ma olin teistele lõdisevatele grillijatele tere öelnud, kui ma tundsin, kuidas külm kontide vahele pugema hakkas. Mul oli nüüd valik, kas säilitada enda macholikkus ja näidata, et mul ei ole külm, või suruda enda ego alla ja minna võtta autost jope, mille Esileedi mind vastu tahtmist sundis kaasa võtma. Ma küll panin selle autosse, kuid seda näpuvibutuste saatel ja vandudes kõige püha nimel, et ma ei kavatse seda selga panna ja pealegi, ei kavatse ma temasuguse külmavarese nõuandeid soojuse vallas kuulda võtta.
Kaalusin mõlema mõtte plusse ja miinuseid ning jõudsin ühe järelduseni — tuleb varrukas märjaks teha! Jah, kõrvaltvaatajale tundub selline tegevus ebaloogiline, et mida annab varruka märjaks tegemine külmas ilmas juurde. Aga paljugi. Nüüd ei läinud ma jopet selga panema sellepärast, et mul enda valitud riietusega külm oli, ma läksin jopet vahetama sellepärast, et mul sai varrukas märjaks. Võisin kergendunult macho edasi olla.
Eemalt võis aimata Esileedi võidurõõmsat naeratust suunurgas, kui ma jopega seltskonda tagasi tulin, sest tegelikult ta ju teadis, et mu varrukas ei saanud kogemata märjaks ja mis teha, taaskord oli tal õigus. Seepärast ta ei usaldagi kunagi mind, kui ma Noorsandiga õue lähen. Ta paneb alati mulle kõik tema riided valmis, et ma tema garderoobi ise valima ei hakkaks. Eks see ole õige ka.
Nautides aasta esimest grilli ja takistades Noorsandi kogu liivakasti liiva ära söömast, kuulsin ma karjatust ja Esileedi naeratus asendus näost kaame ehmatusega, sest hetk tagasi olid üle meie pea lennanud haned ta jope täis roojanud. Ja hani ei rooja nagu varblane, vaid ta laseb ikka korralikult.. nagu hani. Igal juhul tuli meil ülejäänuks õhtuks tuppa kolida, sest miskipärast tundis Esileedi end lindude poolt rikutud jopes ebamugavalt.
Öeldakse, et kui lind peale laseb, pidavat see õnne tooma ja mis saabki siis meil selle vastu olla. Esileedi ostis järgmisel päeval hunniku loteriipileteid ja me ei teadnudki, et meie õnn tabab meid hoopis teisest suunast, kui me saime järgmisel päeval teada, et me ootame kaksikuid. Loteriiga läks jah nagu alati, võitsime hunniku pettumust. Me ostamegi loteriid tavaliselt siis, kui lind peale laseb, või siis, kui on stress raha pärast. Muul ajal jätame selle ostmata. Õnneks stressi raha pärast liiga tihti pole ja õnneks ei pea ka linnud meie peale jahti.
Kuid tahan tänada teid kõiki õnnitluste eest, mis te nädala jooksul mulle edastanud olete. Olen kõik kommentaarid ja kirjad läbi lugenud ning suur tänu kõigile, kes võtavad vaevaks minu blogile tagasisidet anda. Minu käest on küsitud, et kas ma olen õnnetu ka, et ma ühe asemel kaks last saan. Ei ole! Päris ausalt ei ole. Ehmunud küll ,sest mul pole kunagi nii palju lapsi olnud. Kuid minu pärast olgu või viisikud, peaasi, et nad on kõik terved ja elurõõmsad. Ptüi ptüi ptüi. Kaksikutest piisab :). Kui nad on pooltki nii rõõmsad nagu Noorsand juuresoleval pildil, kui ta hommikul ärgates padja alt sinna peidetud küpsise leiab, olen ka mina igatahes väga õnnelik.
Muide, mul on ka Facebooki leht ja kui mu kirjutised sulle meeldivad, siis tule ja pane ka mu FB lehele like http://www.facebook.com/aMidaHenryTeeb
