Kolm nädalat puhkust on vähe — saad nädalaga ree pealt maha ja kolmandal nädalal on töömõtted juba ootamas, nii jääbki vaid üks nädal puhkust!
Piiga arvab, et ärgata tuleb nii vara, et see teeb ka kukkedele silmad ette ning kui ta on ärganud, siis tuleb tirida kõik kardinad eest ning kuulutada kõigile, kuidas päev on alanud. Proovisin kord talle loogiliselt selgitada, et isegi kui väljas on juba valge, võib sel ajal magada ja sain teada, et piiga arvates võib magada vaid siis kui on pime. Seega — sügisest, kohe, kui õhtu pimenema hakkab, saadan lapse pikema jututa voodisse ära. Tahan näha, mis ta asjast arvab siis, kui talvel kell 16 juba pime on ja ta magama minema peab hakkama.
Mees on mul samasugune unimüts nagu mina ning seega ongi see justkui õnneloos teemal, kes hommikul magada saab puhkuse ajal. Täna hommikul olin mina kaotajaks ning kuigi ma tavaliselt suudan päris tore olla juba peale teist kohvi, siis hommikul oli küll selline tunne, et astusin vale jalaga voodist välja.
Piiga ilmselt ei oskagi üldse magada. Ta ei maga päeval, kappab ringi öösel ning siis läheb ööunne ka mitu tundi jutti ja ärkab varastel hommikutundidel. Kuigi rutiin on olnud tema sündimisest saadik sama. Viimasel ajal ärkab ta ka öösiti ning nõuab piima ja vett. Vee joomisest saan ma veel aru, sest ka öösiti ei ole väljas väga jahe ning kui magada avatud aknaga, siis on vaid mõned öötunnid sellised, kus elamine ongi mõnusalt jahe. Piima joomist ma aga ei mõista. Kas tal on kasvuspurt tulemas? Kas tal läheb öösiti kõht tühjaks ning rammus piim leevendab nälga? Ainsad korrad, kus ta öösiti ei ärka, on siis kui me ei maga kodus.
Isegi kui Piiga juhtub mõni öö rahulikult magama, siis mina ärkan öösiti juba harjumusest. Ma ei kujuta ette, kas on olemas sellist asja nagu krooniline väsimus koos meeleolukõikumistega, aga ma tunnen, et kui ma ei ole saanud öösel vähemalt kuus tundi normaalselt magada, siis ma olen pinges ja ärritun väga kergesti. Lisaks sellele ei taha ma üldse tööle tagasi minna. Ma tunnen, et ma ei ole vaimselt valmis tööd tegema. Puhkaksin veel nädala või kaks kodus. Mulle meeldib mu töö, aga teades, mis mind seal ees ootab ja kui kaua mul aega läheb peale puhkust, et end toimunud asjadega kurssi viia ja toimuvaga joonele saada, siis ma kohe üldse ei tahaks kontorisse ninagi pista. Võiks ju eeldada, et kolme nädalaga puhkab inimene korralikult välja, aga see aasta tunnen, et mulle kuluks kolm nädalat veel ära, et siis suudaksin järgmise suveni vastu pidada.
Puhkuse aeg on ju tegelikult tore aeg: saab seigelda ringi ja käia kohtades, kuhu muidu ei satu. Minu puhul on nii, et esimesel puhkusenädalal ma vaikselt suudan ennast alles töölainelt maha tõmbama hakata. Teiseks puhkusenädalaks olen töö unustanud ja saan hakata nautima seda pingelangust ning ringi kolama. Kolmas nädal ma lihtsalt olesklen ja seiklen ringi koos perega ja siis enamasti nädala lõpu poole viin end jälle töö mõtetele. Eks vähene uni puhkuse ajal on teinud oma töö. Samas mine tea, võib-olla ongi hea minna tööle tagasi: saab puhata kodusest elust.
