Lilli blogi| Avastasin, et lasteaed on üks geniaalne asutus

Nii rõõmustav on teada, et on ka neid noori emasid, kes tõepoolest on oma lapse lasteaiaga rahul ja et lapski naudib lasteaias käimist - vaata, kuidas kirjeldab blogija ja kahe väikes lapse ema Lilli oma poja lasteaiatee algust!

Oskar on 8-kuune, Johan käib lasteaias — elu käib!

Ma olin eelmise nädala lõpul veidi närvis, sest sel nädalal hakkas Johan üksi lasteaias olema ja ma ei teadnud, kuidas ta sellesse suhtub. Noh, ütleme nii, et me ei saa "tsau" isegi öeldud - jookseb juba mängima, minul sees poolik tunne, et no, äkki ta arvab, et olen ka seal, keerab ringi ja saab šoki, aga ei. Ma olen ukse taga natuke kuulatanud ka. No, ei, tal on äge, ta ei igatse midagi!

Tulin hommikul koju, Johan jäi lasteaeda ja vaatan toas ringi, et ok, now what? Ma ei ole harjunudki sellise vabadusega!

Asi, mis lasteaia osas veel vajab harjumist, on nädalapäevad. Mul ei olnud vahepeal nendest aimugi ja nüüd võiks ikka olla, sest, näiteks, 20.08, riiklikul pühal, tahtsin ta sinna viia. Tänaseks, laupäevaks, panin ka lasteaiaasjad valmis, et lähme, aga öösel kuulsin kuidagi palju kihutamist (palun Sütiste kurvidesse palju patrulle, igal nädalavahetusel muutub see öösel rallirajaks) ja lärmi õuest, mõtlesin, et imelik, nagu oleks reede. Siis, keset ööd, kell 2-3 vahel, vaatasin telefonist, et ahah, nädalavahetus on, homme on lasteaed kinni. Täitsa sassis, ma ei oleks seda endast arvanudki.

Ahjaa, panin lasteaiaasjade juurde valmis ka enda trenniriided, sest ma avastasin, et hommikul on nii äge ja värske olla, ei taha veel tuppa ka minna, teen kiire metsatiiru enne, kui koju lähen. Aga no. Jäi ära.

Ma avastasin, et lasteaed on üks geniaalne asutus — viid lapsed sinna, seal tegeletakse ja lapsel on lõbus nagu mänguväljakul käiks ning endal on vabadus teenida raha, koristada ja teha muid asju, mis alates lapse sünnist koguaeg poolikud on. Kuidagi uskumatu asutus. Eriti uskumatu on see, et need, kes lastesõimes töötavad, peavad ikka südamest imeinimesed olema, vähemalt meie õpetaja küll on. Annab leida kedagi, kes absoluutselt iga päev võtab lapsed nii armsalt vastu, nutavad või ei nuta, aga igaüks saab tähelepanu ja nii terve päev. Mul tuleb vahel lausa nututunne peale, kui mõtlen, et mõni laps hommikul igatseb seal väga oma ema, kuidas ta lapsi seal heatujuliselt ühendab ja neid lohutab, kallistab. Ma ei tea väga palju emasidki, kes seda suudaks. Iga päev ja mituteist väikelast oma suurte väikelaste muredega.

Igatahes, lasteaed annab meile nii palju juurde — Johan areneb tohutu kiirusega! Enam ei tohi me treppidest kuidagi suvaliselt astuda, vaid ta manitseb (keha- ja pudikeeles) ALATI käsipuust kinni hoidma. See ei loe, et meie oleme seda sada korda öelnud ja õpetanud. Siis hakkas ta kodus ISE koristama. Ajas asjad laiali ja hakkas ISE neid kokku panema, mida ei juhtu mitte iial. Me oleme koos mänguasju koristanud aegade algusest, aga see on alati ligadi-logadi olnud — ta korjab kokku, kallab kasti ümber, avastab, et tahab veel mängida — sada asja. Aga nüüd pani lihtsalt kokku, oli enda üle uhke ja nii jäi. Ise on hakanud riidesse panema, õigemini pooleldi. Lasteaed on talle lausa nii oluline, et täna hommikul oli juba varakult ukse juures, et noh, hakkame minema. Ainus aeg, mil Johan seoses lasteaiaga võib nutta, õigemini lihtsalt valju häält teha, on siis, kui me sealt ära tuleme. Või hommikul hoovist läbi minnes, kui ma ei luba tal kohe kiikuma või liivakasti joosta. Milline kergendus, et talle meeldib!

Üks asi on küll jama või ma kujutan ette, aga mul on tunne, et tal jääb seal kõht tühjaks. Täitsa võimalik, et tal on uudishimu nii suur ja tegevust palju, et jätab söögi pooleli, aga eks seal ole kogused ka üsna väikesed. Mulle tundub. Igatahes, tuleb lasteaiast peale sööki ja enne lõunaund ning tal on suur janu ja söögiisu, kuigi ta just sõi. Ma vist pean õpetajatele mainima, et nad rohkem jälgiksid seda, kuidas ta sööb, sest Johan on alati suure isuga olnud, samas püsivusega on probleeme, nii et äkki omameelest teeb pausi, aga siis juba võetakse söök eest. Ärgu lasku tal pausi teha. Kerge öelda, muidugi.

Üldiselt on imelik olla. Ma ei olegi aru saanud, kui hõivatud ma olen olnud raseduse ja beebidega. Nüüd, kui Oskar aina kasvab, hakkan, esimest korda peale kolme aastat, aru saama, et ahsoo, muu elu on ka. Ma ei oleks enne rasedusi mitte iial arvanud, et ma olen see, kes lastega seoses natuke kaotsi läheb, aga ma olen ikka täiesti kaotsis olnud — ainult laste päralt. Muu elu natuke hirmutab isegi, ma ei oska ollagi enam, sest tõenäoliselt teistele olen ma suvaline igav mamps ja ega ma ei tea ka, mis see muu elu on. Kindlasti ühel päeval on see lihtsalt käes ja tunne on, nagu poleks ära olnudki, nii nad räägivad.

Kui tahad Lilli postitust, kus ta räägib pikemalt ka Oskari arengust, täismahus lugeda, siis vaata SIIA!