Ma olen ülimalt õnnelik, lausa ebaproportsionaalselt õnnelik selle üle, et mul ei ole tulemas esimene laps ega esimene sünnitus


Ma olen ülimalt õnnelik, lausa ebaproportsionaalselt õnnelik selle üle, et mul ei ole tulemas esimene laps ega esimene sünnitus
Foto: Unsplash

Esimese lapse saamine on kahe otsaga asi — ühest küljest nagu esimene armumine — kõik on uus, kõik on nii ehe, iga lapsega seonduv asi on meeles, iga asi üles märgitud, muudkui imetled ja mõtled, et mina tegin seda ja oledki üdini armunud oma beebisse! Kogu aeg räägitakse, kuidas aeg läheb nii kiiresti, aastad on lühikesed, beebiiga on nii eriline — jah, ma olen kõigega nõus, AGA …

Ma tunnen viimasel ajal nii suurt rõõmu ja kergendust, et lapsed on suuremaks saanud! Selline tunne, et kõik saavad ümberringi muudkui lapsi, jäävad rasedaks jne. Ma elan neile täiel rinnal kaasa, see ongi maailma kõige erilisem ja elumuutvam periood, aga samas tunnen, kui hea, et mina selles seisus hetkel ei ole.

Näiteks, kui näen õues lapsevankreid ja emasid kärutamas, siis selle asemel, et heldida, nii nagu ma peale Johani sündi heldisin, tunnen pigem väsimust, kui mõtlen lapsevankrile, kärutamisele jne. Seda enam, et ma ei ole üldse suur kärutaja olnud ja teema kärutamise ümber puhuti kuidagi eriti suureks — iga päev kindlal kellaajal peab minema kärutama. Nii hea, et ma tean nüüd ise, millal minna või mitte, ilma, et põeksin, mida keegi “targem” seletab.

Teisest küljest on see nii väsitav seigelda ja õppida, millist nõuannet kuulda võtta, millist kriitikat tõsiselt võtta, mis on õige, mis vale, miks ma ikka veel magada ei saa, kui kaua peab rinnaga toitma, mida lisaks anda ja nagu mainitud, mis kell ja mitu tundi siis kärutama peab, kas ma olen halb ema, kui ma seda nii ei tee — sada asja. Nii, nagu kõik hea läheb otse hinge, läheb kõik muu ka ja ma imestan, et ümberkaudsed emad, kes on ju ka kunagi esimese lapse saanud ning ehk mäletavad seda tunnet, sajatavad midagi, kritiseerivad või heidavad asju ette. Või annavad enda meelest head nõu, kuid ei oska aimata alles emaks saanud naise reaktsiooni kõigele. Tundsin, kuidas taktitundetult tungiti minu ellu ja hakati õpetama ning hiljem, kui Johan juba suurem oli, sain alles kokkuvõtteid teha ja ümber hinnata, millise väärtusega need õpetused olid. Ning ma imestan kohati emade ja naiste kokkuhoidvuse ja empaatiavõime üle, nagu see oleks mingi võistlus. Igal juhul, ma olen tõesti õnnelik, et ma olen nüüd kahe erineva loomuga poisi võrra kogenum ja targem ning oskan head nõu mittevajalikust eristada.

Loe veel

Seotud lood:

Kuigi Oskar ei maga ikka veel terveid öid jutti ja ma ärkan tõenäoliselt sada korda öö jooksul, siis ikkagi mind valdab kergendus — ei mingit nuputamist, mis tal on, ei mingit hirmu, kas lämbub voodis ära, ei mingit tundide viisi uinutamist — kõik on tehtud ja läbitud. Teisega on seda kergem teha ka, sest tead, et kõik on mööduv ega heida meelt. Esimesega oli ahastus, kõik tundus valesti, teistel ju lapsed magavad. Midagi ei olnud valesti. Nüüd tean.

Ma naudin seda, kuidas nad iseseisvuvad ja kuidas ma vaikselt ise ka tärkan ning endaga tegelen. Ma olen olnud siiski üle 3 aasta nüüd lastega kodus, kaks rasedust jutti, kaks beebit. Pole ka ime, et ma hetkel rasedustele, vankritele ja vastsündinutele mõeldes väsimust/kergendust tunnen. Johani ajal, mis oli tõesti nii raske beebiiga, oli mul seletamatu kihk, et ma tahan neid veel, ma pean saama veel, ma olin nii kindel, et ma tahan teist last ja juba varsti, sest hoolimata kõigest on lapse saamise kogemus nii võimas, et mõjub lausa sõltuvusttekitavalt.

Nüüd meeldib mulle vaadata, kuidas mul on kaks kõndivat poissi, kes ringi asjatavad, mängivad, enda reegleid teevad, asju jagavad, kaklevad. Mulle meeldib see, kuidas iga äraõpitud tegevusega tunnen, kuidas minu selg rohkem sirgu läheb, sest kergem hakkab. Näha seda protsessi enda ees, kuidas pisikestest beebidest kasvavad iseseisvad tegutsejad, on nii seletamatult lahe.

Ja siiski, siiski. Kolmas laps. Mingi asi kripeldab sellega seoses. Ma tahaksin nüüd mõned aastad neid kahte kasvatada, kui siis ka veel kripeldab, siis tuleb kolmas ka, kui see võimalik on. Jaanus on veendunud, et tahab veel lapsi ja tema väga pikka vahet isegi ei sooviks — piisavalt, et nüüd taastuda, kuid mitte nii kaua, et me vanaks jääme. Vanuse asi on tal väga õige point. Kui ma nüüd tagantjärele oskaksin end õpetada või nõu anda, siis seda, et laste tegemine oleks võinud toimuda varem. Aga kuna olme oli teine, lapse isa mul ka ei olnud, siis sinna see jäi.

Ei saa öelda, et oleksin enda 20ndaid kuidagi eriliselt noorust nautides, end harides või karjääri tehes veetnud. Küll aga saan öelda, et kui ma sain lapsed, tekkis mul enda ja teiste vanemate, üldse inimeste, keskkonna — kõige vastu uus austus, uus energia — nüüd tahaksin end muudkui arendada ja maailma vallutada. Mõnes asjas on vanus lihtsalt number (nagu harimine, reisimine, uute asjade avastamine ja tegutsemine), aga laste saamise puhul ei ole vanus lihtsalt number. Ma võin ju lapsi suuta valmis teha, aga seda tehes vastutan ma nende eest terve elu ja kui see elu on üsna hädine, sest ise olen lihtsalt vanem, võib see lapsele just mitte kõige paremini mõjuda. Inimesi on erinevaid, muidugi, aga ma ise tunnen, et oleksin võinud juba varem Jaanusega kokku saada ja peret looma hakata.

Igatahes, hetkel on nii hea, et mul ei ole rasedusi ega beebisid, vaid need on juba olnud. Teatud sentimentaalsus ja nostalgitsemine käib asja juurde, kui mõtlen, kuidas kõik on toimunud nende 3 aasta jooksul, aga enamus asju on ju alles ees.

Ma panin laste kasvamisest pildid ka üles, need on minu blogis filtritablogi.com