Mulle tundus, et elu lapsega on ju lust ja lillepidu. Täitsa naiivne ikka!

Piiga saab loetud päevade pärast viis ning öine uni on siiani selline, et issandhalasta. Kui ta just öösiti ringi ei tuia ja juua-piima ei nõua, siis ei taha ta magama jääda. Kui varem ärkas hommikuti probleemideta, siis nüüd on hommikune ärkamine hullem vihavaenlane kui õhtune magamajäämine.

Kui Piiga oli alles beebi, siis emana ma ei saanud üldse kurta tema une üle. Esimese elukuu sai teda nn sundtoidetud ehk siis iga 2,5h järgi tuli laps rinnale panna kellaajast hoolimata imetamisnõustaja käsul, aga peale seda sai ta vaba graafiku peale ning magas kenasti 4h kaupa öösiti. Mingi hetk lõpetas öise söömise ära ja tundus mulle, et elu lapsega on ju vaid lust ja lillepidu.

Siis sai ta 1. Selline tunne, et esimesed 6 elukuud lapsel magamine oli nagu oli, aga magas kenasti. Seejärel magas kui nott kuus kuud ja siis lõpetas üldse selle magamise ära. Hakkasid pihta jonnid magama minnes, unestreigid, unekoolid ja ei tea, mis veel kõik pihta hakkas, aga uni muutus selle lapse suurimaks vaenalseks. Ma ise olen saanud magada vaid loetud öid terve öö temaga samas eluruumis viibides. Iga kord keegi tuttav aga proovis lohutada: „Saab sul 2, siis magab." Ja nii lohutati iga aasta.

Minu jaoks on täielik müstika, kuidas üks inimene saab nii palju magamist vihata. Ma olen veendunud, et lasteaias hoiab ta end nimme lõuna ajal üleval. Leiab endale mingit tegevust, et magamist vältida ja siis õhtuti leelotab omaette. Kui ta aga juhtub mingi ime läbi ära vajuma normaalsel ajal, siis öösiti käib ta ringi. Võite nüüd ise ette kujutada, kui palju see tekitab jaksu lapsevanem ja täiskohaga töötaja olla. Neuroloog ütles selle peale vaid seda, et tema vähene unevajadus on tema eripära ning laps on täiesti terve. Nüüd siis öösel temaga külmkapi ees dialoogi pidades ma mõtlengi, et minul küll see vähene uni mingi eripära ei ole. Ma tahan ja vajan und.

Siiski-siiski, loodetavasti on asjad kord paremuse poole muutumas. Nimelt eelmisel nädalavahetusel jäi laps enam-vähem normaalsel ajal magama ning magas vist terve öö kuni päris hilise hommikuni välja ja nii kahel päeval jutti. Ma ise polnud viimased 5aastat saanud enam kauem kui kuus tundi magada ja seekord sain lausa üle kümne tunni und. Seepeale läksin loomulikult last kontrollima, sest arvasin teda surnud olevat. Ma ei tee nalja.

Enamasti on temaga nii, et nädala sees ta tahab magada hommikuti ja nädalavahetusel on ta hiljemalt kell 7 ärkvel. Seega oligi minu jaoks suur ehmatus ja üllatus korraga kui sai lõpuks pikemalt magatud. Kõige naljakam tema magamiste juures on see, et unerežiim on tal beebist saati sama. Unekooli erinevad nipid ajasid mind enne hüsteeriasse kui teda ning ilmselt keegi tuleb ja lohutab mind varsti jutuga: „Kui kuueseks saab, küll siis magab!"

Minu nimi on Triin (33): olen ema, abikaasa ja täiskohaga kontoritöötaja. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees (33) ja Piiga (4a).