Mulle üldse ei meeldi, et lapsed, kes on harjunud rühmas koos olema, jagatakse nüüd mööda lasteaeda laili


Mulle üldse ei meeldi, et lapsed, kes on harjunud rühmas koos olema, jagatakse nüüd mööda lasteaeda laili
Foto: Pexels

Viimastel nädalatel on me elu olnud pehmelt öeldes kaootiline. Praegu on meil muutuste periood nii tööl kui lasteaias ja see pole sugugi lihtne.

Olen vahetamas töökohta ning mõneti tänu sellele sisemiselt konfliktis. Võiks ju mõelda, et mis mul häda: üle kümne aasta samas kohas töötanud, hea soe kontor, hea asukoht ning palga üle ei saa ka kurta. Võiks ju järgmised 30a seal veel tiksuda, sest just niipalju mul ilmselt pensini aega on. Ometi aga tekkis mul juba pikemat aega tagasi tülgastus ja mitte tööst ega personalist, vaid juhtkonnast. Kui ikka mentaliteet on selline, et „me maksame sulle õigeaegselt palka ning nüüd tõstame seda 3 senti tunnis ja anname sulle pärast seda oivalist palgatõusu 3 tööülesannet juurde ja sa ei suudlegi vaimustusest me jalgealust maad”, siis ilmselgelt pikka pidu ei ole. Okei, jah, juhtkond pole kunagi sellist lauset välja öelnud, küll on nad aga seda oma käitumises igatepidi välja näidanud. Jääbki selline tunne, et nemad tulid siia suurest rikkast välisriigist vaestele alaarenenud eestlastele lunastajatena tööd ja palka andma ning siis nüüd need peavad olema tänulikud ja kummardama neid kui jumalusi. Pikkade aastate möödudes lihtsalt lööd sellisele asjale käega ning teed oma asja edasi, aga mingi hetk lihtsalt viskab üle küll. Seega siis pakingi asjad kokku ning vahetan töökohta.

Ega see päris nii valutult ei lähe ka: ebakindlus tuleviku ees, kuna uus töö tähendab kahjuks väiksemat palka. Tuttavate inimeste puudumine ehk siis vaja kohaneda nii uue töörütmiga, uute inimestega kui sealse kliimaga. Samas rõõmustab mind see, et enam ei ole vaja tööd teha graafiku järgi. Töötangi nädala sees oma ausad 40h ja puhkan nädalavahetustel!

Loe veel

Seotud lood:

Kui aga minu muudatused on seotud minu sooviga, siis minu lapsega toimuvad muudatused on täiesti meelevaldsed. Nimelt siis lasteaia juhtkond otsustas, et remondi eesmärkidel jagame selle rühma teiste rühmade vahel ära. Niiviisi siis jupitatigi, et ports sinna, näputäis tänna. Poogen need suured sõbrasuhted või laste heaolu. Mul tütar küll kohaneb kiiresti, aga et selline asi toimus lasteaias üle öö, on absurdne. Eriti absurdne on aga see, et remonti läheb vaid tualett ning seda mikroskoopilist ruumi lubatakse remontida üle kuu aja. Olen kuulnud, et see on tavapärane praktika ka teistes lasteaedades, et raha kokkuhoiu nimel tehakse remondid õppetöö ajal ning lapsed lüüakse laiali erinevatesse rühmadesse, aga see on ikka täiesti ebanormaalne. Solgutatakse neid lapsi edasi-tagasi, eemale turvalistest tuttavatest ruumidest ja sõpradest, eemale õpetajatest. Ilmselgelt on mentaliteet selline, et poogen lapse psüühikast — küll lapsevanemad selle korda teevad. Oleks mul võimalus, siis ma sel perioodil üldse ei viikski last lasteaeda, kahjuks aga pole mul võimalik olla kodus 5-8 nädalat, millal vetsud seal rühmas korda saavad.

Kui püüdsime sel teemal juhtkonnaga rääkida, siis irvitati veel näkku. Linnavalitsus on seda meelt, et selline asi on täiesti normaalne: maksad riigi kõrgeimat kohatasu, su last koheldakse juhtkonna poolt nagu mingit asja, mida lükata ja tõmmata ning siis mõnitatakse ka veel. Haridusministeeriumil on ka suures järgus täiesti poogen sellistest asjadest, et lapsed niiviisi laiali lükatakse ja ruumid ajutiselt ülerahvastatud on. Viibutatakse korraks näppu ning keskendutakse hoopis teistele teemadele. Saan aru, et lasteaiad pole suurt riigi mure — kuniks õppekava ja seadust täidetakse, siis mis enam sest laste vaimsest heaolust. Loodetavasti midagi muutub, sest seda ju pea kõik parteid valimiste eel ka lubavad.

Minu nimi on Triin (33): olen ema, abikaasa ja täiskohaga kontoritöötaja. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees (33) ja Piiga (4a).