Nagu mingis magedas draamasarjas elaks


Nagu mingis magedas draamasarjas elaks
Foto: Unsplash

Mõnikord kui ise vaatad asjadele tagasi, siis ei suuda üldse uskuda, kuidas kõik see võimalik on. Meie peres on alati nii, et kui midagi juhtub, siis korraga. Korraga saavad kõik asjad otsa. Korraga toimuvad kõik skandaalid ja muudatused.

Eelmisel nädalal sõitsime õe juurde Tallinna, et lapsed saaksid koos mängida ning suured suhelda. Abikaasa meiega ei ühinenud, sest teda huvitab pigem jääpüük kui naiste jutuvadina sees istumine. Panime siis lapsed magama ning sättisime ise end ööriietes olles õega diivanile, kui korraga õde kiljatas: sul on veenilaiendid! Ma olin veidikene ehmunud, sest ma mõtlesin, et mu jalad on lihtsalt koledad.

Sain siis pika loengu sellest, kuidas on aeg hakata tugisukapükse kandma ning hoidma oma tegevusel silm peal. Hiljem teemat guugeldades tuli välja, et veenilaiendid on sama levinud nagu nohu lasteaias. Igal ametikohal on võimalik, et veenilaiendid tekivad: istuv töö, seisev töö ja siis ka rasedus ning ka ülekaal on peamised ohufaktorid.

Seega siis iga hommik tõmbangi endale voodis siruli olles neid sukki jalga nagu laksu all olev kaheksajalg. Pean ütlema, et olen väga rahul. Rahul ka sellega, et ei valinud kohe kõige tugevamat tugevust, sest sellega pidid jalad nagu kipsis all olema ning rahul ka sellega, et jalad on hoopis kobedamad.

Seotud lood:

Ma kui aus olla, siis ma polegi kunagi mõelnud selle peale, kui tervist kahjustav üks rasedus olla võib. 50% on võimalik, et mu istuv töö on olnud asja taga ning 50% rasedus ning ülekaal. Enamus naistel pidid veenilaiendid tekkima raseduse ajal. Ma reaalselt ei mäleta, millal nad tulid. Küll aga kannatasin raseduse ajal diabeedi käes ning sünnitus kutsuti esile preeklampsia tõttu.

Päris paljud on rääkinud, kuidas nad pärast rasedust on kiilakaks jäänud ning kuidas hambad lagunevad. Samas oma last vaadates tean, et mis iganes, kõik on seda väärt olnud. No selline nunnupall!

Loe veel

Kui Tallinnast koju tagasi liikusime, siis maja ette jõudes helistas õde ja ütles, et kuule, su seljakott on meil. Ma alguses ei arvanud sellest suurt midagi, vahet pole ju, aga siis jõudis kohale, et selles asuvad mu toavõtmed. Mida siis teha? Mees pidi kalalt tagasi liikuma koos sõbraga ja seega helistasin talle, et uurida, kaugel nad on. Sain vastuseks: „ Ma ei tea, millal jõuan. Sõitsime autoga kraavi ja lendasime sellega katuse peale!"

Minu nimi on Triin (33): olen ema, abikaasa ja täiskohaga kontoritöötaja. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees (33) ja Piiga (4a).