Perekonnaseisuametis asjade ajamine paneb nutma!

Mul on nüüd kaks ametlikult registreeritud last! Käisime täna perekonnaseisuametis Oskarit Oskariks nimetamas ja hiljem sotsiaalkindlustusametis kõikvõimalikke toetuste taotlusi tegemas. Uskumatu, me saime kõik tehtud nii, et meie kaks kutti magasid need käigud maha ja rohkemgi veel.

Mis asi see on, et perekonnaseisuametis asjade ajamine mind nutma ajab? Eelmine kord, kui Johani registreerisin, siis oli loomulik vist, et silm läks märjaks – esimest korda meie dokumendid Jaanusega koos kuskil laual, kuskil paberites meie nimed ja siis väljastatakse meie lapse nimetunnistus, kuidagi eriti ülev hetk oli. Ja nüüd mõtlesin, et ah, käidud tee, kuidagi sahmides jõudsime üldse kohale, noh, ajame selle asja korda.

Istusime seal, dokumendid laual, lapsed vankriga seal samas nohisevad magada ja kõik töötajad olid nii meeldivad – läks jälle silm märjaks, tuli ära. Ma seal neelatasin ikka korralikult, et allkirja kirjutamise ajal ametnikule nutunäoga otsa ei vaataks, kuigi ma mõtlen, et äkki ma ei ole ainus, kes laste nime registreerimisel pillida tahaks.

Ühesõnaga, see asi sai tehtud, milline kergendus!

Siis läksime sotsiaalkindlustusametisse, mida ma põdesin, sest seal on pikad järjekorrad üldiselt, inimesi igasuguseid, kuidas ma seal lastega ootan. Kuigi ma teadsin, et eelmine kord vajati Jaanuse allkirja ka, siis seekord otsustasin siiski üksi sisse minna, ametnikule selgeks teha, et kui Jaanuse allkirja koht tuleb, siis teen nn vahetust, lähen ise autosse lastevalvesse ja tuleb paneb allkirja, kuna lapsed ikkagi autos magavad ja nendega järjekorras oleks olnud keeruline seista.

Olin üheks parajaks jahumiseks valmis juba, aga minu üllatuseks järjekord ei olnudki väga pikk, ametnik oli ülimeeldiv, me lausa lobisesime, kõik asjad tegi mulle selgeks toetuste ja muude asjade osas, vormistasime, mis vaja ja Jaanuse allkirja polnudki vaja, ütles, et nüüd muudetud, lihtsalt isa peaks olema teadlik, et lasterahad laekuvad mulle. Kuidas nad teavad ilma allkirjata, et ta on teadlik, ma ei tea, aga läks hästi.

Ma tahaks suurt aplausi, suurt palka, puhkusereise jne sotsiaalkindlustusameti töötajatele võimaldada – jeerum, mis pinge neil seal on. Esiteks, praegu kiired ajad seoses tulumaksuga ning muidugi pensionäridega, kes on eriti pabinas ja pidid kolm korda päevas lausa seal käima ja muutma omi asju. Aga teiseks, järjekorras seistes kuulsin mõnda inimest oma murega sinna pöördumas. Oli üks väga vana härra, vaevu liikus ja rääkis töötajale, et oli naisega abielus 50 aastat, nüüd naine lahkus, ta teeb üksi mingeid asju, peab ajama mingeid asju ja selles loos oli nii palju igatsust, et mul seal järjekorras pidi jälle nutt tulema. Mida need töötajad igapäevaselt seal kuulevad, milline närv peab olema, see on uskumatu. Ja samas, see teenindaja, kes minuga tegeles, näitas kõrget virna pabereid, mis kõik sisestamata, mida peaks reeglina töö ajast jõudma teha, et nii tihe see aeg ja aasta lõpp. Pinge on neil laes, ma ei usu eladeski, et nad enda tööle väärilist tasu saavad ja sellegipoolest oli teenindaja nii rõõmus ja kuidagi lahe.

Käisin seal kohapeal, sest ma ei taha, et ükski asi kahe silma vahele jääks, aga avaldusi peaks saama teha ka eesti.ee-s. Kes otsustab ka kohale minna, siis soovitan pealelõunast aega või õhtupoolikut, sest hommikuti on seal pensionäridest järjekorrad tulvil.

Niisiis, edukalt saime asjad aetud.

Loe ägedat pereblogi ka filtrita.wordpress.com.