RAILI BLOGI| Kurat, sa hoolid ainult lastest! Nendele sa naeratad, nendega sa mängid ja tegeled!

Siin Raili blogi loos on meid kõiki. Me kõik arvame, et me ei saa kunagi sellisteks inimesteks, aga ometi oleme ühel või teisel eluhetkel üks või teine osa nendest inimestest.

***

Ma ei tea, miks sa mind lapsega rohkem ei aita. Ma olen õhtuks nii väsinud, kui sa koju jõuad. Kõigile tundub, et ma ei tee väga midagi ja ma ise arvasin ka enne lapse sündi, et emapuhkus on päris puhkus. Nüüd ma tean, et see on raske töö — tal on kogu aeg midagi vaja. Mähkmevahetus, söök, riided selga, õue. Ta ei maga seisvas vankris, ma pean kogu ta uneaja jalutama. Vahel ta nutab pool päeva, ilma, et ma aru saaks, mis mure tal on. See on minu jaoks kurnav ja ma ootan pikisilmi, et sa tuleksid koju ja mind aitaksid.

Tööl on raske. Kuidas sa aru ei saa. See on väga raske — ülemus nõuab mu käest suurt keskendumist nõudvaid uusi aruandeid ja ma olen täiesti magamata. Ma tahaks väga puhata, kui ma koju lähen, aga mida ma pean tegema, kui sa tuled mulle juba uksele vastu ja sa nutad. Loomulikult ma võtan lapse ja lasen sul olla. Aga ma ka ei jaksa tegelikult. Mõnikord tundub, et hoopis töö on puhkus.

Ma tahaks vahel keegi muu olla. Tahaks käed taskus uksest välja jalutada, minna kuhu iganes ja mitte kellelegi aru anda. Aga ma ei saa, emad ei saa nii. Pean rinnapiimaga möllama, hoidjaid otsima, suutma ette näha kõikvõimalikke mähkmevarude ja riidevahetuse probleeme. Ma oleksin arvanud, et vanavanemad on meie elus suuremad osalised ja aitavad rohkem. Aga tundub, et kõigil on midagi muud targemat teha. Ja eks neil on õigus ka, laps ju vajab oma ema üle kõige ja peale selle, see ju oligi meie otsus, et lapsi saada. Oleks mul sõbrannagi, kellega koos päeval jalutada. Ma olen üksildases rutiinis ja pidevalt iseenda rinnapiimaga kaetud. Tahaks end ilusti riidesse sättida, aga mis mõttega.

Ma lähen sõprade juurde sauna. Reede on ju. Tuled ka? Ah, lapsel on uneaeg. No selge, jää siis koju, aga mina lähen ikka. Sõbrad ju unustavad mind muidu täitsa ära ja mul on lõõgastuda vaja. Mis mõttes, miks ma ei või minna? Ära tee koguaeg nii tühistest asjadest draamat! Mis sa tahad mind kodus vangis hoida või? Mul on õigus oma sõpradele, lõpeta ära!

Ole minuga, palun. Ma olen terve nädala oodanud, et me saaksime koos olla. Palun, ära mine. Ma tunnen ennast nii üksi. Ma ei tea, kas ma olen üldse enam inimene? Kõik, kes uksest sisse astuvad, näevad mu last, mitte mind. Ma ei teadnud, et ema olemine on nii raske. Su iseolemine justkui hääbub täitsa ära ja sa oledki ema. Lihtsalt ema.

Lõpuks! Kui hea, järgmisel kuul ta läheb tööle! Enam ei ole ma ainuke peres, kes teenib ja olgem ausad, see kodune rutiin on teinud temast väikese nõudliku fuuria. Tema soov last 3 aastat kodus hoida oli lihtsalt liiga jabur. Kõiki neid moeröögatusi internetist ei tasu tegelikult uskuda. Mina olin nõuka-ajal ööpäevalasteaias ja vaata mind — täiesti normaalne. Aga ma ei jaksa enam võidelda, las ta siis teeb nii, nagu ta paremaks peab. Kuigi ma ei saa üldse aru, miks kõik nii keeruliseks tehakse koguaeg. Elu peaks lihtsamalt võtma.

Oehh. Ma arvasin, et tööle tagasiminek toob uut hingamist ja väljakutseid, aga… Tõigi väljakutseid. 8 tundi tööl, 2 tundi kulub sõitmise ja laste lasteaiast toomise-viimise peale ja siis pead sa loetud tundidega saama tehtud söögi, igale lapsele personaalselt tähelepanu pöörama, pesema põrandad, pesu ja nõud ja lapsed magamaminekuks valmis seadma. Kuidas seda tehakse?! Ja siis nad on veel haiged ja ma pean nendega kodus olema. Mitu haiget last korraga on palju. Nad vajavad mind väga ja päev koosneb lõputust sahmimisest.

Ma tahaks, et sa tunneks mu vastu rohkem huvi. Kui me kokku saime, tundsid sa huvi mu hobi vastu. Ma olin selles hea ja sa elasid mulle kaasa. Enam sa ei jõua mu võistlustele, sest alati on mõnel lapsel lasteaiast sünnipäev või oled sa lihtsalt nii väsinud. Ma saan sellest tegelikult aru, aga ma olen sisimas ikka veel ju seesama mees, kes tunneb uhkust ja rõõmu, kui keegi teda kiidab ja imetleb.

Ema olla on nii raske, aga ma olen selles täiega hea. Nad söövad ainult tervislikke toite ja ma ei unusta kunagi neile D-vitamiini anda. Ma uurin kõige kohta väga palju ja mul läheb poes vahel väga kaua. Sa ütled mulle pidevalt, et ma peaks kiiremini sisseoste tegema ja istun liiga palju netis, aga ma teen igapäev väikest uurimustööd selle kohta, mida ma lastele sisse söödan ja peale määrin. See on mulle oluline, et me teeksime täna õigeid valikuid, et nad tulevikus terved ja kasulike harjumustega oleks.

Kurat, sa hoolid ainult lastest! Nendele sa naeratad, nendega sa mängid ja tegeled. Vahel terve õhtu. Ma tahaksin ka olla oluline. Tahaks, et sa naeraks minu naljade üle ka nii! Ma olen ka äge. Ma mäletan veel, kui mina olin sinu jaoks kõige vingem ja naljakam. Me tegime nii palju koos. Meil oli tore, me olime üksteise lemmikinimesed. Ära saa minust valesti aru, ma armastan oma lapsi. Aga ma tahan ka olla oluline!

Ma olen nii väsinud! Jõuetu! Tahaksin vahel mitte olla see sajakäeline ja -jalgne müstiline olend, kes kõike teab ja kõike jõuab. Miks ma pean teadma, kus kõigi pangakaardid, legoõpetused ja sinised kummikud on? Mul kaovad ka vahel asjad, aga keegi ei pea aitama mul neid leida. 5 inimese jaoks maale asju pakkida on minu jaoks raske — kuigi kõigile tundub, et ma teen seda mängleva kergusega. Mitu paari retuuse ja seelikuid, kas vihmajopesid on vaja? Ohh. Jälle unustasin laste mütsid. Ma tunnen ennast halvasti, kui olen midagi nii vajalikku unustanud. Kas ma olen üldse hea ema?

Milles teema on? Mis saab seal rasket olla, et need asjad kokku panna? Sa nagunii tead ju, kus kõik on — mis ma hakkan end sinna segama. Ma vahel tahan sind väga aidata ja teen ära hommikul voodi, koristan, panen söögid kappi. Aga sa tihti teed voodi lihtsalt uuesti üle. Ma ei ole sina ja ma ei oska teha neid asju sellel ainsal õigel viisil. Ma muidugi tean, et see ei ole päriselt aitamine, need ongi meie kahe asjad. Aga sa oled kõiges lihtsalt nii palju parem ja kiirem!

Ma ei taha iga päev seksida ja kaisutada, kui kõik õhtused toimingud tehtud on. Ma olen nii väsinud ja läbi sellest karussellist, tahan lihtsalt raamatu taga või teleri ees istuda. Ma tahan, et päevas on viisteist minutit, kui keegi mind ei vaja või keegi minust midagi ei oota.

Tahaks et sa leiaks mulle rohkem aega. Mida rohkem ma tulen sulle appi nii laste kui koduga, seda rohkem sa endale tegevust leiad. Tule istu, räägime juttu? Küsi, kuidas mul tööl läheb. Ma tahaks väga rääkida, nii põnev tegelikult. Need uued projektid on põnevad.

Tahaks rohkem kahekesi väljas käia. Mitte sõpradega pubis, aga lihtsalt söömas või kinos. Kõikidel sõpradel on lapsed nagunii, neid me näeme piisavalt ja pidevalt pereüritustel. Tahaks end üles sättida ja tahaks et ta ütleks mulle et ma olen ilus. Kas ma olen enam ilus? Ma ei ole küll paks, aga mu kõht lotendab laste saamisest. Kõik teised tunduvad ilusamad. Tee mulle komplimente palun, isegi, kui ma ei ole oma tippvormis.

Sa võiksid tahta minuga rohkem väljas käia. Alati, kui ma pakun sulle, et lähme sõpradega kontserdile või peole, hakkad sa kõigepealt rääkima põhjustest, miks täna ei ole hea päev. Ma ei julge lõpuks enam midagi niiviisi pakkudagi. Ja äkki meil olekski targem end eraldi lõõgastamas käia, sina oma sõpradega, mina enda omadega? Viimane kord, kui käisid sõbrannadega väljas, olid sa pärast mitu päeva nii heas tujus. Ma tahaks sul lasta rohkem käia ja olla, aga mina ju olen ka nii väsinud, et mul läheb see vahel lihtsalt meelest, et sina ka inimene oled…

Kuidas ma peaksin kõigeks aega leidma? KUIDAS?! Ma ei saa jätta pesusid pesema panemata, sest juba eile olid laste püksid KÕIK mustad. Homme on küllaminek ja siis peab ju ometi midagi viisakat selga panema. Ja sa muudkui ütled mulle, et ma tõmblen üle. Võimalik, aga ma ei tea, kuidas saaks vähem hoolida, et lapsed palja tagumikuga külla lähevad.

See uus tüdruk seal töö juures on tegelikult täitsa tore, kuigi ta algul tundus mulle natuke ülbe. Olen paaril korral temaga samal ajal kohvinurka sattunud ja mulle meeldib, et on keegi, kes räägib minuga muust, kui lastest. Silmale ilus vaatata on ta muidugi ka, aga see ei ole oluline. Oluline on, et ta kuulab mind.

Mul ei ole midagi selga panna. Ja ma tahaks alla võtta. Ma käin vahel poes mõttega osta endale midagi, mis paneb mind end ilusa ja naiselikuna tundma ja tagasi tulen… lasteriietega. Ja aega leida iseenda ostude jaoks on väga raske. Alati on vaja näiteks majatarbeid või lapsele talvesaapaid või mehele triiksärke. Minu asjad tulevad viimasena.

Ma vist meeldin sellele tüdrukule. Ma ei ole talle rääkinud, et mul on lapsed, sest siis võtab ta mind minuna, mitte mingi isana. Ma ei taha olla petja, aga ta oskab öelda nii õigeid asju ja ta naerab mu naljade peale nii palju! Miks ma pean oma naise poole hoidma, kui ta isegi ei märka mind. Mu naine on tegelikult isegi igav, kui aus olla. Kunagi ei tee ta midagi põnevat ega lõbusat. Ta ainult näägutab ja räägib lastest ja tegemata asjade nimekirjast. Ma tahan ka hingata. Mul on õigus normaalsele elule! See tõstab sind pilve peale, kui keegi sind imetleb. Ma arvan, et mu naine ei armasta mind.

***

Ja nii nad kaugenevad ja kaugenevad ja kaugenevad. Seesama naine, kelle planeerimisoskus talle kunagi muljet avaldas, tundub Mehele tüütu pabistajana. Seesama mees, kelle naljad teda kunagi pisarateni naerma ajasid, tundub Naisele kergemeelse kehkenpüksina. Rollid on tundmatuseni muutunud ja nad ei tea enam, kes ja kas nad on. Lapsevanemad? Korterinaabrid? Sõbrad? Vihavaenlased? Juhuarmastajad?

Ühel päeval võtab Mees julguse rinda ja teatab Naisele, et ta vajab naist, mitte ema. Et tal on keegi, kes mõistab teda ja huvitub temast viisil, nagu Naine enam ammu ei vaevu.

Naine on šokis ja haavunud, sest kõik, mis ta olnud on, on ta olnud oma perele, ka Mehele. Ta nutab oma silmad patja, aga ühel hetkel peale suurt nutmist ta taipab, et nii ongi hea. Üksi on kergem, sest tal ei ole jõudu end suhtele pühendada. Ta ei saa endast enam midagi anda, sest ta on kõik juba ära andnud. Parem siis juba üksi olla. Seni, kuni saabub ka tema ellu uus Prints ja kõik algab taas.

Uued pered, kärglapsed, kärgvanemad. Nad leiavad lohutust ja toetust teistelt lapsevanematelt, kelle suhted täpselt samadel põhjustel purunesid. Igaühel on oma lugu rääkida, aga üldjoontes on kõigi lugu sama.

Mõned tugevamad pääsevad. Need, kes annavad endale aru, et ühel hetkel siin elus me muutume kõik ja muutusi kartma ei pea, nendega tuleb kaasa minna ja ümber harjuda. Väikelapse vanema roll ei ole igavene, ühel päeval on lapsed suuremad ja ei vaja enam nii palju vahetut hoolt ja siis on teil taas aega üksteise jaoks. Te ei tohi unustada, et see kõik on ajutine ja te ei tohi unustada, et sisimas on see ikka see sama mees, kes aastaid tagasi nii põnev tundus ja seesama naine kellesse sa armusid, sest temaga oli lõbus ja muretu olla.

Aga unustamine on nii paganama lihtne, eriti kui ümberringi nii palju unustajaid on.

Mehe ja Naise suhte muutumise loo pani kirja Raili, kes ütleb enda kohta : "Piisavalt vana, et üht-teist juba teada, aga piisavalt noor, et ikka ja jälle elu avastada. Majalaen, 2 last, mees, maakodu ja kass. Unistused, karjäär, pettumused, püüdlused ja argipäev, millel lahutamatuks kaaslaseks on loomulikult huumor.

Loe Raili blogi ja tunne end ära.