Tahaks magada vs ei taha magada
Põhimõtteliselt võin väita, et kolme viimase aasta jooksul olen ma kinokunsti nautimisest pea täielikult eemaldunud, kuna filmide algus langeb kokku ajaga, mil mina mudilasi mööda maja hambaharjaga taga ajan (või siis murrab uni mind juba enne esimest reklaamipausi) ning niisama kindel olen ka selles, et viimaste aastate jooksul võib öid, kus mul õnnestus ilma ühegi ärkamiseta hommikuni põõnata, ühe käe sõrmedel kokku lugeda.
Meie vanem poeg armastab iseenesest kaua magada, aga selleks, et ta magama jääks, peab palju kannatust ja aega varuma. Esmalt peavad vanemad täitma teatavad tingimused. Alati tuleb üles leida mingi kindel mudelauto, mida on just sel õhtul kavatsetud kaissu võtta. Mingil põhjusel eelistatakse meie majas kaisukarudele öösel pihku suruda mõni lemmik auto, mis hommikuks lapse kehale või näole naljakad vorbid surub. Et aga lemmikauto üles leida, peavad ema ja isa diivanit nihutama ning mänguasjade kaste kummuli kallutama.
Kui auto leitud, pesus käidud ju unejutt ette vuristatud, tuleb oodata. Oodata, et silm muutuks raskeks. Aga juba sünnist saati on sel poisil mingi eriline detektor, mis uinumise eriti ajakulukaks muudab just siis, kui ema-isa tahaks „magama panemise tööga“ kiiresti ühele poole saada.
Minu esimene sünnipäevapidu emana kujunes välja täpselt nii „meeleolukaks“, et pärast külaliste vastuvõtmist ning lauda juhatamist kohtusin külalistega taaskord vahetult enne nende lahkumist. Põhimõtteliselt sain öelda neile „tere“ ning „head aega“, kuna vahepeal tuli väikemees magama sättida. Isa ei saanud sel korral veel teatavatel füsioloogilistel põhjustel seda kohustust enda peale võtta.
Kui vanem poiss ei taha magama jääda ja hommikul põõnamine sobib hästi, siis nooremaga on täpselt vastu pidi. Talle ei jõua veel tekkigi peale sättida, kui juba kostub mõnusat nohinat.
Aga rõõmu magavast lapsest ei saa tema puhul tunda just kaua. Mõned tunnid peale keskööd tõuseb ta üles ning pärast pissihäda või janu kustutamist maandub alati meie voodis.
Põhjusel, et emme kaisus magamine on vahest eriliselt mõnus, on nooremal poisil välja kujunenud komme nihverdada. Siis mind silitatakse, kallistatakse, surgitakse jalgadega ja kui ma kurjustama kipun, antakse lohutuseks matsuv põsemusi. Lapse enda kaissu võtmist peetakse halvaks kombeks. Täitsa nõus, aga öösel temaga maadlemine päädiks ka vanema poisi ärkamisega ning siis muutuks olukord täitsa väljakannatamatuks.
Et päeva mitte raisku lasta, ärkab heatujuline nihverdaja vähemalt 7:30. Tööpäevadel on see aktsepteeritav aga nädalavahetusel teeb meele kurvaks. Pereisa üritab küll pannkookide küpsetamise ning multikatega mulle uneaega juurde võita, aga üldiselt see teab mis kvaliteetne unejätk pole.
Lohutan ennast vahest kiusliku mõttega, et küllap ma poiste puberteedieas neile kõik tagasi teen. Kui nad selliste uneharjumustega jätkavad, on mu organism selleks ajaks tõenäoliselt juba unetusega harjunud, mistõttu võivad laupäeva hommikused koristustalgud õige vara alguse saada. Nii et poisid, olge ettevaatlikud!
***
Olen täiesti tavaline, Tallinnas elav 33-aastane noor ema. Minu ellu toovad rõõmu kaks krutskeid täis poisipõnni, 4-aastane Vembu ja 2- aastane Tembu. Üritan nende kõrvalt hakkama saada nii töö- kui koduste toimetustega, ehkki vahest on see päris raske...
Kerly K postitab sulle uut lugemist iga esmaspäev.
