Terve aasta jalad seinal. Hurraa!


Terve aasta jalad seinal. Hurraa!
Foto: Pexels

Ma ei ole tööl käinud viimased kuus aastat. Mõni kuu enne Kauri sündi jäin töölt koju, peale sündi oli ta kolm aastat kodus ning kui ta lasteaeda läks, sündis juba Lili. Otsustasime ka Lili alles kolmeselt lasteaeda panna, kuna see tundub lapse suhtes õige. Meie meelest.

Kahe lapse ema kirjutab Pille Blogis, mis tunne on järjest kuus aastat lastega kodus olla.

Minu jaoks isiklikult on see valik küllaltki raske. See ei olnud raske esimese lapsega kodus olles ega siis, kui mul oli peale lapse eest hoolitsemise veel mingi eesmärk — kool. Ma olen naljatledes öelnud, et kui kolmandat korda rasedaks peaksin jääma, siis esimese asjana lähen kohe viin paberid kuskile kooli. Suure tõenäosusega see polegi nali. Kõige koduse kõrvalt kooliasju teha on lastega kodus olemist kindlasti raskendanud, aga samas on see minu vaimse tervise jaoks olnud ülioluline. Mingi enda asi, mis ei puutu lastesse ega kellessegi teisesse ja mis võimaldab kodustest asjadest pea täiesti välja lülitada, isegi kui see elu natuke keerulisemaks teeb.

Kool lõppes kaks kuud tagasi ning mul seisab ees terve pikk aasta kodus olemist. Hurraa, mõtleb enamus inimesi, kellega sellest juttu tuleb, ning soovib verbaalse õlapatsutusega head puhkust.

Päriselt tunnen ma juba praegu, et mul on kiiremas korras mingit tegevust vaja. Mingit väljakutset või midagi, mis pole kodu ega lastega üldse seotud. Mul pole aimugi, mis see peaks olema, aga MIDAGI. Koolis käimise variant on mõneks ajaks laualt maas, nii et see miski peab olema midagi muud.

Loe veel

Seotud lood:

Kodus olemine, Rene äratuskella peale mitte reageerimine, laisa liigutusega hommikukohvi valamine, oma aja suhteliselt vaba planeerimine — see kõik on tore. Lapse esimesel aastal on elu nii huvitav ja sellepärast see aeg sõna otseses mõttes lendab mööda. Teine aasta on ka veel chill - esimesed sõnad, pikemad jutud, veel on palju uut. Kolmas aasta on juba salamisi kärsitum. Kauriga kodus olles tulid mul igasugused töömõtted pähe ka just kolmandal aastal. Mitte sellepärast, et ma ei tahaks koos oma lapsega kodus olla või et see mulle koguni vastumeelne oleks. Küll aga seetõttu, et ilmselt vajab iga inimene eneseteostust ja mingit eesmärki. Kui ma ei oleks viimase kuue aasta jooksul koolis käinud ja minu ainus siht oleks terve see aeg olnud laps elus ning kodused tolmurullid ohjes hoida, siis ma oleksin hulluks läinud. Koduse ema päevast päeva korduvad pisikesed eesmärgid ja ülesanded on mul küll täita ja mingid mõttelised linnukesed saab nende asjadega justkui kirja (et päris tühja ma ei passi), aga selle rutiini keskel on mul vaja ka mingit suuremat pidepunkti, mis peab asuma kusagil kodust väljaspool.

Lili räägib viimasel ajal asju nagu “tahan lasteaias käia” ja “tahan koolis käia”. Esimesest oleks väga kerge kinni hakata, ta kusagile hoidu pista ning anda järele soovile viimaks tööle minna — päris inimeste maailma päris asju tegema. Objektiivselt vaadates tundub ju, et meil mõlemal Liliga on kodus olemisest küllalt, et peaks nagu lihtne otsus olema. Kõige rohkem hoiab mind igasuguste lasteaia-mõtete edasi mõtlemisest aga see, missugust pulli Kauri lasteaias eelmisel aastal toimus. Ma ei taluks mõtet, et viin mingite selliste situatsioonide keskele oma väikese inimese, kes lasteaiast tagasi koju jõudes ei oska isegi rääkida, mis tal halvasti läks, mis talle muret valmistas või kui keegi ülekohut tegi. Milleks viia kaheaastane kusagile võõraste inimeste hoole alla, keda ma ei tunne ja kellega mu tõekspidamised olulistes asjades üldse kattuda ei pruugi ning kes saavad talle “sa oled nii rumal, et sulle tuleks vitsa anda” või “jõuluvana ei too sulle mitte midagi“ sisiseda, ilma et ma sellest kunagi teada saaksin. Õnneks mina sain, sest Kaur oskas rääkida. Paraku siin see tööl käimisest unelemine lõppebki. Ma lihtsalt ei saa siit veel kuskile minna. Nii et kuigi kodus olla on väga mitmes mõttes hästi lihtne ja hea, siis sellel on ka omad varjuküljed. Võib-olla ainult minu jaoks, äkki kõigil teistel on jalad seinal eluga täiesti fain ja keegi ei saa aru, mida ma sonin. Aga nähes ettevõtlikke ja tegusaid emasid enda ümber, siis ma vist ikkagi päris üksi selliste mõtetega pole.

Lapsed on väikesed ainult korra elus ja ma tunnen, et me oleme sellest perioodist mõlema lapse puhul võtnud nii palju kui võimalik, olnud olemas nende kasvamise kõige olulisemal ajal. Ilmselt just sellepärast ei ole mul häbi ega kahju tunnistada, et juba veidikese kärsitusega selle eluperioodi lõppu ootan ja hetkel pigem teistlaadi väljakutsetest unistan.

Allikas: Pille Blogi