Üks beebi, üks väikelaps ja kaubanduskeskus — kui raske see ikka olla saab?

Kas ikka tasub väikeste lastega poodi minna?
Üks beebi, üks väikelaps ja kaubanduskeskus — kui raske see ikka olla saab?
Unsplash

Oleme täna väikestega omapäi ja juba ärgates tekkis mulle mõte, et nii väga tahaks Ülemistesse korraks shoppama minna. Natuke küll kahtlesin, kuna kahe pisikesega võib see paras ettevõtmine olla, aga et ühes mu lemmikpoes on suur allahindlus, siis otsustasin ikkagi riski võtta — kui raske see ikka olla saab, eks?!

Alustasin väga ettevaatlikult ja samm-sammult. Panin paika plaani, kuidas ma kaubanduskeskuses nendega üldse liigelda kavatsen. Jalgsi ma kohale minna ei soovinud, seega oli vaja kogu vajaminev atribuutika autosse pakkida. Kuna mul pole maailma suurim auto, siis pidin mõtlema võimalikult kompaktsele lahendusele. Ilma käruta minek oli välistatud, kuna turvahälli saaksin küll ostukärusse panna, kuid siis peaks Kutt mul käekõrval jooksma ning tema tagaajamine ja tõenäoliselt rabeleva mudilase süles tassimine ei kõlanud üldse hea plaanina. Kergkäru variandi välistasin samal põhjusel — ka sellele saaks kinnitada vaid ühe lapse korraga. Seega kahele lapsele mõeldud vankri autosse surumine oli igatahes vajalik. Isteosa Kutile ei saanud kuidagi maha jätta, kuid Tirtsu korvi tassimisest siiski loobusin — temale piisab turvahällist. Tänasin mõttes päeva, mil otsustasin lamavasse asendisse käiva hälli osta.

Nii, järgmisena oli vaja kogu see tavaar toast autosse saada — aga seda nii, et toas olevad lapsed teineteisele sel ajal liiga ei tee. Söötsin Tirtsu, vahetasin tal riided, kinnitasin ta vaikselt turvahälli ära, kiigutasin seal magama. Tõstsin ta Preili tuppa ja panin ukse vahepealt kinni. Ikka selleks, et Kutt talle lähedale ei pääseks — igaks juhuks! Kuna Kutt õppis nädalavahetusel uste avamise selgeks (hea elu sai läbi!), siis lükkasin vankrikorvi Preili ukse ette, et ta sellest üle ei pääseks. Järgmisena panin Kutile Pepa multika elutuppa käima, hiilisin ise esikusse, võtsin käruraami, keerasin ettevaatlikult välisukse lukust lahti, teiselt poolt lukku tagasi. Lippasin elu kiiremate sammudega õue auto juurde, mahutasin raami autosse, jooksin kähku üles tagasi ja avastasin, et kõik on samas asendis, nagu kolm sekundit tagasi — Kutt vaatab multikat ja ümiseb midagi kaasa, Tirts magab vaikselt Preili toas — isegi vankrikorv oli veel ukse ees liikumatult. Hingasin kergendunult ja läksin järgmisele ringile — viisin samamoodi käru istumisosa autosse. Siis pakkisin Tirtsule vahetusriided ja mähkmed kaasa. Vahetasin Kutil riided veits viisakamate vastu ja teatasin talle, et kui õige läheks poodi.

Loe veel

Seotud lood:

Pakkusin talle kahte jopet, mille vahel valida. Tegi valiku puhvijope kasuks. Aitasin talle selle selga. Siis otsustas ta, et tahab ikkagi teist. Kisas natuke. Ma seletasin, et tal on juba jope seljas, hingasin kolm korda sisse ja välja, sundisin end rahulikuks — mida rahulikumalt me siit kodust välja saame, seda paremini meil see käik õnnestub. Okei, sain ta kuidagi nõusse, et jääb see jope, mis seljas. Plaanisin talle kiirelt tossud ka jalga saada. Ta tahtis seda ise teha. Aga ta ei oska! Pakkusin, et aitan natuke — õige natuke! Ei, kisa. Oeh. Viskab selili maha ja ei luba mul puutuda ka tosse, rapsib jalgu vastu maad ja õhku. Seletan, et aitan vaid õige pisut ja siis saab ISE panna. EI! Okei. Pane siis ise. Pusib natuke ja vihastab, et ei saa hakkama. Lõpuks võtsin need tossud ja panin talle vägisi jalga. Nutab. Kuidagi suutsin ta maha rahustada hõiskega, et läheme poodi ja mida põnevat me seal kõike näha võime. Okei, saime minekule. Tirtsule viskasin lihtsalt teki toariiete peale. Haarasin turvahälli ühte kätte, Kuti teise käe kõrvale ja asusime minekule.

Autosõit möödus viperusteta.

Parkisin auto. Tirts oli tukkuma jäänud, Kutt mängis laulva raamatuga. Laadisin käru autost maha, panin kokku ja sain lapsed sinna otsa tõstetud. Higimull otsaees, aga tundus, et olin hakkama saanud. Kutil oli tuju ka päris hea ning suundusime mu lemmikpoodi. Ise veel mõtlesin, et ega me kauaks ei jää, varsti lõuna käes ja uneajad ja.. aga no teate ise, kui juba kaubanduskeskuses olla — ikka veel ühte ja teise poodi vaja vaadata.

Pärast tunnikest ringikäimist hakkas Kutt süüa nõudma. Valjult ja ahastunud häälega üle kaubanduskeskuse — määämmm-mämm-määmmmmm-mämmmmm! Mida rohkem ma teda ootama keelitasin, seda valjemaks nõudmine muutus. Vaatasin kella — tõesti lõuna käes. Kas läheme koju, söödan ta ja saadan magama, või sööme kuskil kohapeal ja siis koju magama, või sööme kohapeal, lasen tal kärus uinuda ja saan edasi rahus shopata? Valisin keskmise variandi. Kuna kuskile restorani ma nende kahega ei tihanud minna, haarasin Rimist valmistoidu, söötsin poisil kõhu täis ja olin juba valmis koju minema, kui tundus, et Kutt ikkagi ei ole veel viimase piiri peal väsinud — otsustasin veel kiirelt paaris poes käia ning seejärel koju magama kihutada.

Oeh, polnud parim plaan. Ta ikkagi enam üldse ei viitsinud minuga ringi käia ja hakkas laamendama. Alguses naljaga kiljuma ja jalgu vastu käru tampima, hiljem juba veits tüdinumalt ja nõudlikumalt. Ka lemmikmaius banaan ei aidanud enam eriti. Otsustasin, et ostan need ühed jalanõud talle ära, mida parasjagu vaatamas olime — käime kassas maksmas ja siis läheme otse koju. Nii, kui poisi nõusse sain, tegi Tirts silmad lahti ning avas oma häälepaelad. Kogu keskus võis kuulda, kuidas tal oli nüüd ja kohe vaja sellest turvahällist välja saada — või siis lihtsalt end kuuldavaks teha juhuks, kui keegi ta unustanud oli. Olin valmis juba need tossud sinnasamasse jätma, aga sundisin end veel korraks rahulikuks. Kiigutasin käru, pakkusin talle lutti, laulsin natuke. Rahunes veel. Teadsin, et seda on vaid viivuks… maksin jalanõude eest ja jooksin parkla poole. Laadisin lapsed uuesti autosse, kärud kokku ja pakiruumi. Ja koju!

Auto pargitud, otsustas Kutt, et natuke võiks veel jonnida. Temal ei olnud üldse plaanis veel autost ära tulla, sest seal oli oma lauluraamatuga väga põnev mängida. Pakkusin, et mängib kodus edasi, aga talle see plaan ei meeldinud. Ajas end vibuks. Tõstsin ta siiski autost välja, viskas end siruli asfaldile. Jätsin ta korraks sinna ja võtsin autost Tirtsu turvahälliga. Selleks ajaks leidis Kutt, et vist on ikka targem püsti ronida ja nõustus meiega tuppa tulema.

Saime koju. Vahetasin Kutil riided, saatsin voodisse. Siis toitsin Tirtsu ja panin rõdule. Magavad. Huhhhh! Nüüd lähen toon poekotid autost tuppa.

Mina olen Elin (32), Pere ja Kodu ajakirjanik. Hetkel olen dekreetpuhkusel. Mul on kolm last (oh, kui kummaliselt see lause ikka veel kõlab! ) — 11-aastane tütar, nimetagem teda siin Preiliks, pisut alla-kahene poeg Kutt ja äsjasündinud Tirts. Siin blogis jagan oma mõtteid ja juhtumisi, kuidas me Härraga (35) kolme lapse kasvatamise keskel ellu püüame jääda ning mis nutma ja naerma ajab.

Head lugemist ja kaasaelamist!