Tüli teine pool tuleb esile olukorras, kus noored saavad rääkida täiskasvanule turvalises keskkonnas sellest, mis neile muret valmistab, mh kuidas neile suhted õpetajatega paistavad. Enamasti kinnitavad nad, et suhted õpetajatega on head või vähemalt rahuldavad. Õpetajad aitavad tulla toime raskete olukordadega ning mõistavad tormiliste noorusaastate väljakutseid.

Viimaste aastate jooksul on aga mitmed noored minu vastuvõtul kuvanud teistsugust pilti. Näiteks on nad detailselt kirjeldanud, kuidas õpetaja on neid klassi ees sõimanud või selgelt alandanud; nimetanud last rohkelt sünonüüme kasutades rumalaks või kommenteerinud avalikult tema välimust jms. Õpetaja on tunnis füüsiliselt vägivallatsenud, kasutades keskaegseid õpetusmeetodeid või lihtsalt reageerides õpilase hilinemisele teda näiteks näkku lüües.

Selline laps

Lasteaia territooriumil olen ise näinud, kuidas lasteaiaõpetaja tõukas, sakutas ja sõimas tema ees kõndinud koolieelikut. Kui sekkusin, tõdes ta lihtsalt, et see laps ongi selline. Vägivaldselt käitus õpetaja, aga laps on selline.

Selge, et kõik lapsed ei käitu koolis hästi, pole rahulikud ning sõbralikud. On üliaktiivseid, laisku, ülbeid, impulsiivseid ja õpetajat muidu keerulisse olukorda panevaid. Ilmselt ei tule paljud neist oma tunnete valitsemisega toime ning on seetõttu väljakutse igale õpetajale igas klassis.

Delikventselt käituvatest noortest ainult väike osa on tõeliselt düssotsiaalsed ning kehtivate normide ning kaasinimeste suhtes tundetud ja tundekülmad. On ka ülivaikseid, häbelikke noorukeid, kes oma sisemise paha tunde enesesse suruvad ning sellegipoolest mõnikord õpetajate pilkeobjektiks satuvad.

Suhelge omavahel!

Eeldame õpetajatelt, et nad on täiskasvanud, st arenenud tegevusvõime, probleemilahendus- ja tundekontrollioskustega, empaatilised ja kognitiivselt võimekad. Loodame, et õpetaja on professionaal, st koolitatud lapse ja noore arendamisviiside osas, ning teisalt õpetatud märkama, millal lapse areng ei kulge päris tavapäraselt ning millisel juhul peaks lapse iseseisvaks ning tegusaks arenemisel küsima teiste spetsialistide abi.

Õpetajatelt eeldatakse head pingetaluvust, kuigi ilmselt ei mõelda kuigi tihti, et iga päev 7-16-aastaste lastega ja noortega koos olemine on tugeva emotsionaalse laenguga kogemus. Tahame, et õpetajad oleksid meeskonnamängijad, kes suudavad raskel hetkel küsida kolleegide kogemusi keeruliste olukordade lahendamisel.

Lapsed ja noored ei ole väikesed täiskasvanud, nad on emotsionaalselt ja sotsiaalselt ebaküpsed ning ka tohivad olla ebaküpsed. Sealjuures mõjutavad lapsepõlve negatiivsed kogemused, laiemas mõttes traumad, oluliselt laste tundekontrollioskusi, empaatiavõimet ning stressitaluvust, selle võrra siis ka terviklikku „küpsust".

On arusaadav, et laste käitumismustrid avaldavad emotsionaalselt mõju kõigile, kes nendega kokku puutuvad, sh õpetajatele. Tekivad tunded imetlusest vihani, mis suunavad, kuidas õpetamisprotsess konkreetse õpilase suhtes toimib. Õpetusprotsessi kulgu mõjutab oluliselt, kas õpetaja teadvustab endale oma tundeid ja reaktsioone, mida õpilane temas äratab. Õpetaja ülesanne ei ole olla terapeut ja pidevalt tõlgendada oma suhet konkreetsete õpilastega, kuid viha, aga ka pime imetlus on eesmärgipärases õpetusprotsessis viletsad teejuhid.

Soovitan kaaluda õpetajatele paar korda aastas supervisiooni korraldamist, et kõik lastega töötavad inimesed mõistaksid oma tundereaktsioone professionaalsetes olukordades ning suudaksid toimida laste parimates huvides oma ametioskuste teostamisel. Ühtlasi julgustan õpetajaid arutama kolleegidega igapäevaseid probleemseid olukordi ning meeskonnas leidma paremaid lahendusi koolidžunglis ellujäämiseks.

Jaga
Kommentaarid