Mis on Montessori pedagoogika ning kuidas te selleni jõudsite?

Montessori pedagoogika nimi tuleb Maria Montessori nimest. Maria Montessori oli silmapaistev 20. sajandi arst ja innovaator. Innovaator on tihtipeale inimene, kes suudab näha midagi teistest selgemini ja paremini ning nii aidata ka ülejäänutel olemasolevasse selgust tuua.

Dr Montessori ise toonitas, et ei ole loonud midagi uut, vaid on märganud laste arengu iseärasusi ning vastavalt nendele iseärasustele ja vajadustele loonud toetava keskkonna, milles lastel on hea kasvada. Ta andis nende keskkondade loomiseks detailseid juhtnöörid ning lõi vajalikud õppevahendid.

Mina tutvusin Montessori pedagoogikaga 2001. aastal koolitusel, mis tutvustas, kuidas kasutas seda meetodit üks Eesti lasteaiaõpetaja. Innustusin kohe, sest kõik selles tundus loogiline, süstemaatiline, sh nii last kui ka õpetajat toetav ning väga huvitav. Nii otsustasin 2003. aastal ette võtta õpingud, et vasjalik haridus omandada. Leidsin sobiva, osalist kaugõpet pakkuva asutuse Londonis.

Montessori filosoofia on sügav ja pakub õpetajale avastamist aastakümneteks. Pikapeale saab õpetaja teadlikuks oma rollist, isegi oma liigutustest, mõttemustritest ning hariduse tähendusest üldiselt. Ausalt öelda ei hari Montessori haridus ainult last, vaid ka õpetajat.

Te kirjutasite raamatu „Montessori käsiraamat rühmaruumis”. Miks see eriline on ning kes ja miks seda vajavad?

Raamat on kirjutatud peamiselt lasteaiaõpetajatele, et illustreerida üht võimalikku viisi rühma eesmärkide ellurakendamiseks ja oma töökogemuse rikastamiseks. Lapsed armastavad Montessori vahendeid kasutada, kuid ühtlasi peame mõistma, et meetod pole mingi imetrikk, mille abil kõik soovitu juhtuma hakkab. Lapse ja keskkonna kontakti loob õpetaja ja sellele, kuidas kontakti luua, peab õpetaja teadlikult lähenema. Käesolev raamat on ikkagi vaid sissejuhatus ja sügavamalt õpetab meetodit kasutama akrediteeritud õppeasutus.

Montessori meetodit teatakse ja kasutatakse Eestis häbematult vähe. Aeg-ajalt on meil teemat käsitlevaid raamatuid ilmunud, kuid neid on väga vähe, peaaegu polegi. Seega oli raamatu eesmärk meetodit propageerida ning jagada võimalikult palju illustratiivset materjali. Mõnes mõttes on see raamat ka minu enda vajadus kokku kogutud infot korrastada ja filtreerida.

Kuigi Eestis Montessori professionaalide kogukond on tilluke, on ometi ilmunud arvestatav hulk lapsevanemaid, kes on enda jaoks selle lähenemise avastanud ning proovivad ise infot kogudes meetodit kodus rakendada. Tuleb aeg, kui need lapsed lähevad lasteaeda, ning ideaalis on neile siis pakkuda sama meetodit kasutavat rühma, hiljem ka kooli.

Harjumuspäraselt vaadatakse ja hinnatakse meil koolieelse lapse arengut valdkondade kaupa. On üldoskuste, emakeele, matemaatika, „Mina ja keskkonna”, liikumise, muusika ja kunsti õppekava. Iga õpetaja teab, et lapses ei ole selliseid sektsioone, on laps kui tervik. Selline lahterdamine aitab õpetajal pilti lapse arengu kohta korrastada, seega on hindamistabelid vajalikud õpetajale endale, et rühmas toimuvas orienteeruda ning hoida kätt oma rühma pulsil.

Nii raamatu ülevaatlikud hindamistabelid, mis loetlevad üles Montessori vahendid, kui ka vahendite eesmärkide põhjalik tutvustus võivad olla rühmaõpetajale töövahendina abiks. Loodan, et õpetaja leiab raamatust vähemalt mõne idee, mis teda kõnetab või innustab.

Milliseid asju või vahendeid, millist materjali Montessori pedagoogikas kasutatakse? Tooge näiteid. Kuidas need last arendavad?

Montessori vahendid jagatakse igapäevaelu, meelte, emakeele, matemaatika ja kultuuri valdkonnaks.

Et laps oleks Montessori vahendite käsitlemisel edukas, peab tal olema korraharjumus, keskendumisvõime, silma ja käe hea koordinatsioon, kontrollile hästi alluv käsi. Neid oskusi treenivadki Montessori keskkonnas lapsele tutvustatavad igapäevaelu vahendid.

Montessori pedagoogika lähtub põhimõttest, et kõike abstraktset, mida lapsele õpetada tahame, peab laps saama vahendite abil tunnetada. Ehk kui õpetada ringi, siis seda saab käega katsuda, kui kuupi, siis ka seda. Nõnda ka hulki, tähekujusid ja häälikuid, isegi ajajoont ja matemaatika valemeid ning palju muud. Nii jõuab lapse teadvusesse sügavam ja põhjalikum teadmine maailmast, milles ta kasvab, ja see on loomulikum, kui õppida midagi pelgalt vaadeldes või kuulates. Vahendid on nii hästi disainitud, et toovad lapseni abstraktsete kontseptsioonide sisu. Pikkuste puhul keskendub vahend pikkusele, kõrguse puhul kõrgusele jne. See tähendab, et vahendid on visuaalselt atraktiivsed, kuid kirevuse ja ebavajaliku informatsioonita. Seda selleks, et kasutatav vahend teeks oma tööd hästi ega tõmbaks tähelepanu oluliselt eemale.

Montessori vahendid peavad olema ka ilusad, puhtad, puuduvate osadeta ja võimalikult looduslikust materjalist. Need valitakse rühma laste vanuse ja vajaduste järgi, neid hoitakse lastele kergesti ligipääsetavatel lahtistel riiulitel kindlal kohal.

Mida annab Montessori pedagoogika lastele?

Võib-olla oleks siin hea küsida, mida Montessori pedagoogika lastelt ära ei võta? See ei võta ära vaieldamatut liikumissundi ja -soovi. Inimese füsioloogia on selline, et ta vajab arenemiseks nii vaimse kui ka füüsilise energia tasakaalu. Lapsed ei otsusta ju teadlikult, et tahavad palju liikuda, see on nende loomulik vajadus. Siinkohal ei mõelda liikumise all ohjeldamatut rahmeldamist või ühest seinast teise jooksmist. Ka liikumist ja keha kontrolli peab laps õppima ning seda Montessori keskkonnas ka tehakse. Samuti on päevselge, et elu avastamiseks peab laps saama kontakti keskkonnaga oma käe - varasemas eas ka suu - abil.

Kui läheme oma sunniga nende vajadustega konflikti, tekib probleem. See avaldub kas passiivses või agressiivses käitumises. Me näeme neid juhtumeid oma töös iga päev. Maria Montessori pakkus lahenduseks, et tuleb aru saada, mida tahab loodus lapsega teha, kuhu teda suunata, ning siis luua talle selleks ette valmistatud arengukeskkond. Taoline lähenemine on ideaalilähedane. Meie oleme aga hakanud paljuski ette kujutama, et teame paremini, kuidas üks inimolend peab arenema ja kasvama, ning suuname kogu oma jõu ja energia selle loomisele. Lapse kogu olemus seisab protestides sellele vastu. Maria Montessori vaatas asjale pigem nii, et hästi, proovime näha ja mõista, mida loodus teha tahab, pakume seda võimalust ja avastame „uue lapse”, kes sellest koorub. Ka Maria Montessori enda imestuseks koorus aga üsna ootamatu uus ja „normaliseerunud” laps.

Lisaks liikumisvabadusele ei võta see meetod lapselt valikuvabadust. See tähendab, et laps valib rühmas nende tegevuste vahel, mille meie õpetajatena oleme tema käeulatusse valinud - lähtudes sellest, millised on selle vanuseastme oodatavad tundlikkusperioodid ehk mis on lapsele mingis vanuses atraktiivne.

Laps võib valida vahendi ning sellega töötada seal, kus talle mugav tundub. Samuti võib ta vahendit kasutada täpselt nii kaua ja nii mitu korda, kui soovib. Niimoodi õpib ta oma keskkonnas hakkama saama ja talle jääb alles tema väärikus. Sellises kasvukeskkonnas areneb laps, kes on iseseisev, keskendumisvõimeline, rõõmus ja enesekindel. Seda on rohkem, kui paljud täiskasvanudki meie seas võivad omaks pidada.

Jaga
Kommentaarid