Kas sa ka tegelikult tead, mida sinu laps tunneb ja mõtleb?
Laps suhtub enamikesse probleemidesse palju emotsionaalsemalt, kui sina. Hea hinne füüsikas annab talle tiivad, ebameeldiv sõnum sõbratarilt rikub aga tuju terveks nädalaks. Kõige raskemini mõjub lastele eakaaslaste kriitika.
Sama stressirohketeks kujunevad olukorrad, kui kõne all on ambitsioonid, mida laps pole suutnud realiseerida. Sel juhul hakkab teismeline end hädavareseks pidama. Ta hakkab vältima igasuguseid väljakutseid, kuna on juba ette veendunud, et tal ei tule niikuinii midagi välja.
Kuigi lapse reaktsioon tundub meie meelest „tühise kaotuse“ puhul üle paisutatud, ei ole õige olukorda hinnata läbi enda — täiskasvanu — vaadete prisma. Sellises eas laps alles õpib eristama olulisi probleeme ebaolulistest.
Laps õpib vanematelt — anna siis head eeskuju
Murdeealisel lapsel tekivad juba täiskasvanute probleemid: südameasjad (lahkumised ja tülid), rahaprobleemid (ei jätku raha trendika riietuse tarvis) ning ka erialased mured (näiteks ei õnnestu sobiva kallakuga klassi saada).
Nooruk jälgib pingsalt ka seda, kuidas tema vanemad ise oma probleemidega toime tulevad. Kui sulle võivad stressi tekitada isegi pisiasjad, hakkab laps samuti reageerima. Seetõttu tuleb talle näidata, et sa ei peida end probleemide eest. Las näeb, kuidas küsid nõu ja abi lähedastelt.
Kui laps elab valuliselt üle igat ebaõnnestumist, tasuks mõelda, miks see nii on. Võib-olla nõuad temalt liiga palju ja ta kardab kriitikat?
Ära oota, kuni kriis kätte jõuab, võida lapse usaldus
Vaid vähesed täiskasvanud suudavad tunnistada oma lüüasaamist või eksimust. Mis siis veel teismelistest rääkida. Enne kui laps otsustab vanematega oma tähtsatest probleemidest rääkida, pead sina olema väärt tema usaldust väikestes igapäevastes küsimustes.
Laps „kontrollib“ sind! Kui sa ei reageeri nii, nagu tema eeldab, eemaldub ta ja vahetab teemat, tehes näo, et kõik on kõige paremas korras. Alles mõne aja pärast — mitte kohe — küsib ta võibolla uuesti nõu.
Lapselikku ettevaatlikkusse peab delikaatselt suhtuma. Võiks öelda midagi sarnast: „Kui sinuga juhtuks selline ebameeldiv lugu, siis meie isaga muretseksime sinu pärast ja püüaksime kindlasti aidata“. Kuulnud selliseid sõnu, teab laps, et võib vanematega arvestada.
Kui on tõesti midagi ebameeldivat juhtunud, ära jäta teda üksi, vaid paku kindlasti oma tuge. Aga kuidas?
Lohuta teda raskel hetkel
Kui lapsel on tekkinud probleemid — näiteks läks tütar oma kallimast lahku — ära jäta teda üksinda. Iialgi ei tohi öelda: „Küllap olid ise süüdi!“ Samas ei tasu ka oma abi liialt peale suruda. Sageli piisab sellest, et olete ta kõrval.
Las ta laseb oma emotsioonid valla. Kui nooruk on erutunud või pettunud, siis vanemate arvates reageerib ta liiga emotsionaalselt ning paisutab põhjendamatult probleeme. Ometi on selline käitumine sellises eas täiesti normaalne. Seega ei tasu hakata diskuteerima. Las ta nutab või karjub end välja. Kallista teda, vaata sagedamini tema tuppa sisse, kui ta sealt väljuda ei taha. Valmista talle midagi maitsvat, ootamatut, sellist, mis talle väga maitseb.
Võib ju küsida, mis juhtus. Kuid ära end peale suru — oota, kuni ta ise sellest rääkima hakkab.
Kasuta sobivaid positiivseid argumente, kui ta ütleb: „Mul ei tule midagi välja!, „Ma ei kõlba millekski!“ Kuulnud sellist juttu, ära kohe eitama kiirusta: „See pole tõsi, sa oled väga tubli!“ Ole parem solidaarne: „Sinu asemel tunneksin sama“.
Suhtu oma lapse tunnetesse täie tõsidusega. Väldi selliseid kommentaare, nagu: „Sa dramatiseerid üle“, „Sa liialdad nagu alati“, „Ainult täiskasvanutel on tõelised probleemid“…
Veena teismelist, et alati on olemas väljapääs
Kui emotsioonid vaibuvad, on kätte jõudnud aeg jutuajamiseks. See esimene vestlus on kõige tähtsam. Loomulikult ei ole võimalik probleemi hoobilt lahendada. Kuid dialoog aitab lapsel olukorrale objektiivset pilku heita. Las ta ise valib, kellele ta oma probleemist rääkida tahab, kas emale või isale.
Leidke probleemi tuum. Kui sa arvad, et laps on ise süüdi, katsu talle selgeks teha, et ta toimis valesti. Olukorda analüüsides, suudab ta orienteeruda ning aru saada, kus on vea teinud. Seega vaibub ka emotsioonide torm. Kui aga ebaõnnes ei olnud süüdi tema, siis tee talle selgeks, et tema ei puutu asjasse ning temast ei sõltunud ilmselt suurt midagi.
Paku abi. Küsi, mida ta kavatseb ette võtta. Paku talle otsekui kogemata võimalikke lahenduste variante. Näita, et oled alati tema poolt. Samas ära kritiseeri kunagi süüdlasi lapse arvamuse alusel, näiteks õpetajat või sõpra.
Parem püüa talle näidata, mida on võimalik antud olukorras õppida. Võimalik, et ta sai nüüd näiteks aru, milliseid sõpru võib tõesti usaldada. Või omandas ta paremini inglise keele, sest valmistus uuesti eksamit tegema, kuna õpetaja olevat ta läbi kukutanud. Las teismeline õpib nägema, et ka rasketest olukordadest võib kasu olla.
Näita talle elu helgemat poolt
Mõtle järele või küsi lapse käest otse, mis võiks ta tuju tõsta. Võib-olla tahab ta koos sinuga mõnda filmi vaadata? Probleemidest ja ebameeldivatest mälestustest aitab vabaneda ka tavapärase elu muutus. Äkki peaks kogu perega sportima minema? Kui laps on väga kinnine ja pole sulle midagi oma probleemist rääkinud, siis võib ju juhtuda, et mõnusa jalutuskäigu ajal suudab ta end avada.
Aita tal treenida. Kui ebameeldivused on last väga sügavalt puudutanud, siis pole välistatud, et ta ei taha enam kaua aega millegi uuega tegelema hakata. Teismelist tuleb õnnestumise puhul alati kiita. Kui tal aga kõik välja ei tule, toeta teda ja püüa motiveerida uutele katsetele.
Kaitse, kuid mitte iga hinna eest. Isegi siis, kui näed, et laps võib uuesti sama vea teha mis eelmiselgi korral või kavatseb ta midagi sellist ette võtta, mis on juba eos ebaõnnestumisele määratud, las ta viib oma algatatu lõpule. Lapsed õpivad oma vigadest aeglasemalt kui täiskasvanud. Üsna sageli tuleb neil läbi elada ühte ja sama olukorda, et vajalike järeldusteni jõuda.
Samas tuleb noorukeid siiski ka hoiatada. Kuid ära kiirusta hirmutama: „Sul ei tule ju jälle midagi välja…“ Ole kavalam ja ütle: „Tuleta meelde, mida sa eelmisel korral valesti tegid, et sa jälle pahameelt ei peaks tundma. Äkki saan ma sind kuidagi aidata?“
Kõige tähtsam on aga kogu loo juures tähelepanelikkus ja hoolivus teineteise suhtes. Eriti veel siis, kui jutt on õige pea täiskasvanuks saavatest lastest.
Kui soovid abi oma teismelisega ühise keele leidmisel, siis vaata: Perekeskus Sina ja Mina nõustamine
