Osad riided on kaduma jäänudki, kindaid ja mütse lausa hulgi. Jalanõudest ma üldse ei räägi - need on minema jalutanud vahepeal ühekaupa, siis ilmub paariline välja ja siis kaovad mõlemad koos. Korra olen kesktalvel läinud lapsele kooli saapaid viima, sest need, millega ta hommikul kooli läks, olid päeva lõpuks kadunud ning pole siiamaani välja ilmunud. Kas te head vanemad, vahel ka huvi tunnete, kas teie laps saabub koju ikka omade saabastega või on võõrad jalas? Või on teil äkki kogemata-kombel üks ülearune paar saapaid koju siginenud? Või olete äkki ise palunud lapsel „mõned viisakamad saapad" koolist hankida, lootuses, et keegi ei märkagi, et kellegi teise saapad on lihtsalt omanikku vahetanud?

Kõige selle tipuks leidis mu tütre klassiõde oma sõrmikud kooli tualetipotist, kuhu klassivennad, kellele ei meeldivat, et see tüdruk nii eeskujulik on, need „peitnud olid". Kui õnnetu tüdruku ema poiste vanematele helistas ja küsis, mis nad ise poja käitumisest arvavad, soovitas üks vanematest võtta seda kui „poiste väikest koerust, mida ikka juhtuvat", teine aga ütles, et tal polevat selle teemaga praegu aega tegeleda. Sinna see jäigi.

Oleks kulunud ära, kui selle nõmeda „koerustüki" autorite vanematel oleks tulnud kinni maksta kanalisatsiooni ummistamise eest kopsakas Toruaabi arve, ehk oleks see pannud neid mõtlema, millist eeskuju anda ja mida kodus lastele õpetada. On ikka väga raske uskuda, et lapsed käituvad koolis ja kodus täiesti erinevalt. Ju vedelevad neilgi kodus riided koridori ja tubade põrandal laiali ning üksteise suunas asjade pildumine on tavaline? Ja kui ikka miski abikaasa käitumises ei meeldi, haaratakse sokid näppu ja kiirustatakse nendega tualetti!?

Aga kogu selle teema juures imestan siiski kõige rohkem selle üle, KUI PALJU laste asju koolis kaduma läheb! Kas see läheb neil mingis vanuses mööda ka?