Kuidas me siis tegelikult pidutsesime: 16-aastase neiu Weekendi lugu
Mulle tundus eufoorilises meeleolus festivaliplaane tehes, et 16-sena on nüüd kõik uksed minu jaoks valla, kuid kohe lajatas reaalsus, et auto juhipoolne uks siiski veel mitte. Nii et ema viis nii minu kui mu sõbrannad ja ka kogu meie kola juba neljapäeval autoga Pärnusse. Suvepeo õige eelaimus tekkis tegelikult juba Märjamaa Statoilis vahepeatust tehes, kui autost väljudes hõõgus hommikuste pilvede asemel vastu 28-kraadne kuumus ja taevalaotuses küttis karm päike, mida nüüd Robin Schulzi etteastega võrrelda võin, vot nii mõnus see oli!
Pärnusse kohale jõudnud käisime läbi Port Arturist, pidi ju oma paberpiletid käepaelte vastu vahetama. Ja kohe, kui enda käele lilla paela sain, hakkasin automaatselt fikseerima kõiki, kes samasugusega ringi käisid ja terve linna randmed olid neid lillasid käepaelu täis!
Seda ilmselt seepärast, et nii kohalik rahvas kui tavapuhkajad olid Weekendi hullu publiku kartuses Pärnu täiesti hüljanud. Toidupoes, kus me järgnevaks kolmeks päevaks omale kiirnuudleid ja alkoholi varuma pidime, oli kohe näha, et pea kõik poesviibivad isikud olid lillade paeltega noored, õllevaadid kärudes, nägu naerul. Emotsioon tuli juba sisse! Oli kohe tunda, et see üritus tuleb võimas, aga oi, mul polnud siis veel aimugi, mis saama hakkab.
Õudne paanika oli inimeste hulgas juba enne festivali, et kes kus elama hakkab. Mul läks vist päris hästi. Pärnus oli meid ootamas korter, sõbranna sõbranna oma. 10 euri näkku, vist nagu vedas? Oli küll ühetoaline, aga kaks voodit oli olemas ja põrandale mahtus täpselt üks kahekohaline madrats kah ära. Veekeetja meil oli ja vetsupaber oli ka juba olemas, mida ikka veel tahta? Ja kahele neiule ja kahele poisile oli seal ruumi küll. Vähemalt esialgu olime me korteris ju neljakesi. Korter oli kesklinnas ja akendest oli näha, et ümbritsevate eramajade hoovid olid enamvähem sama tihedalt telke täis, kui meie korteri põrand magamiskohti.
Weekendi lava peegeldus märjalt liivapinnalt tagasi ja tantsivaid elunautijaid oli peale rannaala ka kogu vesi täis! Tegelikult tundusid kõik väga noored ja ma ei pabistanud enam, et nii hirmus alaealine välja paistan. Selliseid ebamääraseid tegelasi, kes oma arust mingile süldibändiga õlle- ja vorstipeole jaurama tulid, oli ikka vähe. Ja veel, pausi tehes lihtsalt randa maha istuda — see on parem, kui koht VIP alal! Iga kord rannal pausi tehes leidsime tüdrukutega veel uued sõbrad ka.
Weekendi alguse tegi veel vingemaks öö, mis selle ja järgneva festivalipäeva vahele jäi! Kiidan küll meie tublisid politseinike, kes niisama mingit kiusu ei ajanud, aga saan ka väita, et ööklubides või niisama öises linnas hängides alaealine olemine polnud peo panekuks küll suur probleem. Ok, Sunseti turvatöötajad olid jah valvel, see oli ka ainuke klubi, kuhu ilma dokita sisse ei saanud. Mujal polnud probleemi! Isegi linnas tekkis mitu spontaanset pidu ja politsei oli ikka täitsa normaalne. Mitu korda juhtus, et kõndisime mingi autoni, kuulsime muusikat, hakkasime tantsima ja peagi oli masina ümber tosin teist matsi juures! Kas on nõme niimoodi teha? Meile nagu tundus, et mitte.
Hommik oli muidugi juba hoopis teine teema. Ma poleks tahtnud eriti sel ajal kohalikuna omi asju ajada, sest linn oli pisut eksinud ja pisut kanepiuimas noori ikka täis küll. Enamus polnud ka kindlad, kus nad hetkel täpselt asuvad ja kus festivali ajal üldse elavad. Meie kõrval kõnniteel istus üks umbes kolmekümnene naine, kes oma täispuhutava delfiiniga püüdis dialoogi tekitada, kuid lõpuks sättis end pikali, vist sai aru, et padjaks sobib see delfiin ikka paremini kui jauramiskaaslaseks. Ühesõnaga, temalt me teed küsida ei saanud, sest ta ei teadnud isegi, kus ta asus.
Ja teed oligi päris raske küsida, sest peale klubist välja astumist polnudki meile esialgu ju kohale jõudnud, et ainsad inimesed, kes veel linna peal olid — nad olid täielikud kännuämblikud. Teed meile keegi seletada eriti ei osanudki ja pigem soovisid nad meiega pilti teha. Ei tea, kas olimegi sellised kenakesed või olid pildisoovijad endale lihtsalt niisuguse ettekujutuse loonud. Haha. Kodu me siiski lõpuks leidsime. Olgu öeldud, et mu perekond ei lasknud mind niisama lihtsalt võõrasse linna pidutsema ja ekslema. Nad ikka andsid endast parima, et mul silma peal hoida. Tädi ja tädimees olid Weekendi VIP- is (no kus mujal need vanainimesed ikka on, nad ju juba mingi 30) ja saatisd sõnumeid, et kas kõik ikka ok ja et võin vajadusel nende hotelli minna. Ema lubas, et võin talle iga kell helistada ja ta tuleb mulle järgi, kui vaja ja ta meelitas mind järgmisel hommikul endaga kusagile välja sööma ka. Aga ma ütlesin, et mul on kõht täis. Tegelikult ma ei tahtnud, et ta mind sellise rääbisena näeks lihtsalt.
Teine päev algas eelmise õhtu riiete mahakoorimisega ja otse pessu hüppamisega. Telefoni tsekates tuli välja, et üks eelmine õhtu kaduma läinud sõber kah välja ilmunud. Tal oli aku tühjaks saanud ja no siis ei oskagi ju enam midagi teha ega kuhugi minna, eksole. Tundus, et kõige hullem asi, mis nii hästi korraldatud üritusel juhtuda saab, ongi see, kui telefoniga midagi juhtub, kas saab see tühjaks, läheb kaduma, läheb katki või upub. Erinavaid variante eelnevast loetelust tuli ette ikka paljudel. Minu telefoni klaas läks juba päev enne festivali kildudeks ja telefoni pärast siis enam festivali ajal nagu põdema ei pidanud.
Selline festival, kus saab rannas mõnuleda nii enne, kui pärast pidu ja muidugi ka peo ajal, see on lihtsalt geniaalne. Lõunal oli rannas juba tunne, et teeme teise päeva jaoks sooja! Igas mõttes. Päike ju ka küttis. Enne uuesti Weekendile hüppamist tellisime omale kõik Stefani pizzad. Ilma Stefanis käimata pole ju nagu Pärnus ka käidud.
Artistid olid loomulikult ülihead, aga seda teavad niikuinii kõik. Hea oli ka see, et meie drinke, neid polnudki keegi sealt põõsast leidnud, kuhu need varem pandud sai. Saime need otse värava taga istudes ära juua! Raha tuleb ju meievanustel kokku hoida. Olime viisakad, avalikult ja politsei silme all ei joonud. Ei lälland ka enda arust. Ajasime politseinikega juttu küll ja nad tegelikult avaldasid ka soovi, et võiks isegi Weekendit nautida. Ühtekuuluvustunne oli üldse juba väga suureks kasvanud, kõik olid omavahel sõbrad ja piisas, et üks mõne hype hüüde üles võtaks ja peagi karjus seda terve publik. „EEEEEE! OOOOOOO!“ Midagi sellist kisas küll iga Weekendi külastaja küll vähemalt korra täiesti kõrist küll.
Teine öö — R-kioskist sai kell kolm öösel õlle igatahes ilusasti kätte ja enam ei pidanud klubielamuse saamiseks isegi sisse minema! Olukord Pärnu kesklinnas oli lihtsalt tänavatel täpselt sama. Kuskil trepi peal keegi geenius avastas, et suured lillepotid, mis trepi äärele kinnitatud rõdule pandud olid, imiteerisid päris hästi Weekendi lava — nende otsas sai ju „plaati“ keerutada! Liites sellele kellegi autost tuleva muusika, avastasime, et meil ongi siin siis nüüd uus DJ pult! Pidu oli igal pool. Küsisin isalt ja emalt raha juurde. Isa kandis pisut üle, ema ütles, et tahad, ma toon sulle süüa korterisse. No ma küsisin raha ju. Ja ma ei tahtnud, et ta korterisse tuleks. Pealegi olime just päeval rannas kogemata kokku saanud. No oli pisut piinlik, aga elasin üle.
Kolmas päev! Enam me nii värsked polnud, et kell seitse hommikul magama ja kell kümme juba üles. Lõunane pesuskäik parandas asja tunduvalt. Sama oleks teinud ka üks hea kohv, aga ausaltöeldes olin ise hommikul ikka veel täiesti sassis ja unustasin kohvivee ära keeta ja viimased pulberkohvid läksidki külma veega segades raisku ära.
Weekendi viimase päeva melu nägi lihtsalt sürreaalne välja ja oli tunne, et me pole enam Eestis. Lihtsalt, see rahvahulk, mis kohal oli, see oli tohutu! Nagu laulupidu noh. Lood oli muidugi teised. Lõpuks ilmus lavale ka Garrix, selleks hetkeks paistis, et õhk lausa hõõgus! Usun, et ka suurim klassikalise muusika austaja oleks end tol hetkel täies hoos publikuga üles-alla hüppamas leidnud.
Ja peale Weekendit oli kõikidel inimestel läbi öö veel täielik peomeeleolu sees. Absoluutselt igal pool tantsiti, lauldi ja tehti pilte. Õhtu üks tipphetkedest oli kindlasti see, kui mina ja mu sõbrad (muide, iga päevaga oli rahvahulk, kellega koos linna peal elu nautisime, aina suuremaks kasvanud, nüüd oli meid ligi 20) laste mänguväljakul karuselliga sõitsime. Kogu üritus oligi üks korralik karussell ja hetke ma isegi mõtlesin sellele, et oleks võinud juhtuda ka nii palju halbu asju. Ma oleksin võinud sattuda purjus peaga alaealisena politseisse. Mind oleks võidud ööklubist välja visata ja jälle politseisse. Ma oleksin võinud öösel linnas ekseldes sattuda vale seltskonna või mõne perverdi otsa. Aga kui ma oleksin kusagile pargipingile magama jäänud? Kui ma oleks olnud piisavalt loll, et mõne purjus inimese autosse istuda? Ühesõnaga, oleks võinud juhtuda igasuguseid asju, mida mu vanemad südames kartsid, kui mind vaid 16-sena omapead välja lasid.
Aga ei juhtunud, sest festival oli hästi korraldatud. Sest linn oli piisavalt turvaline. Sest minu sõbrad on hoolitsevad ja normaalsed. Sest ma väldin liiga purjus ja agressiivseid inimesi. Sest ma tean, et võin alati vanemad järgi kutsuda või takso võtta, selle asemel, et joodikutega sõita. Ja ma julgen keelduda liiga pöörastest asjadest, kartmata, et see kuidagi minu populaarsust vähendaks.
Pidu lõppes Märjamaa tanklas, kus kabanossipausi tehes pooljuhuslikult suure osaga oma festivali lemmikseltskonnast kokku sain. Neljapäevasest pärastlõunast oli saanud pühapäevane pärastlõuna. Ma olin jälle oma sõbrannadega oma ema autos ja võrratu elamuse võrra rikkam.
