Seltskonnas viibimine oli ebameeldiv, tundsin end kohmetuna. Ma ei suutnud teiste jutule keskenduda ning seetõttu sageli ei mäletanud, mida keegi mulle hetk tagasi oli öelnud. Ja mul endal polnud midagi öelda. Mulle tundus järsku, et ma ei tea mitte millestki mitte midagi. Tundsin, et ma pole piisav. Et ma pole midagi väärt. Et minus ei ole mitte midagi ja kui inimesed mind päriselt tunneksid, siis ma ei meeldiks neile. Ühel hetkel ei suutnud ma enam magada ka. Mõtetevool, mustade mõtete vool oli lakkamatu. Meeleheide kasvas. Ja hirm.”