Sellest rutakusest ja kiirusest, mis paljusid endasse haarab, niipea kui koolivihikutele ja õpikutele paberid ümber on saanud ning esimesed septembrinädalad oma asist, suvest täiuslikult erinevat rütmi kujundama on asunud, tahaksingi ma rääkida.

Tegelikult on meil kõigil ühepalju aega, ja täpselt niisama pikad olid ööpäevad ka näiteks kolmkümmend, koguni kuuskümmend aastat tagasi. Tõepoolest — elutempo ja maailm on muutunud, see on selge. Ja muutub pidevalt. Kuid mida enam ma seda fraasi kuulen ja tunnetan, seda enam on selge, et kõik see kiirus ja tempo on inimeste endi psüühikas sees.
Ühiskonnalt saadud ning põhjendamatult võimendatud tõetera — tänapäeval on ju kõigil kiire — on selgelt pseudo. Küsimus on vaid selles, kas tahame ja laseme taolistel pooltõdedel end mõjutada. Nii teadlikult kui alateadlikult.

Sa võid valida võimaluse aeglaselt kiirustada

Kord kuulsin kahte prouat bussipeatuses rääkimas, et suhted sugulastega, ka õdede ja vendade lastega on muutumas üha kaugemaks. „No ei ole aega lihtsalt!”, ütles üks. „Jajah, see on see tänapäeva elu, meil tööl ka läheb aina kiiremaks, lihtsalt kuhugi ei jõua enam,” kostis teine.
On täiesti selge ja loomulik, et valikuid oma aja kasutuse osas teeme me vaid ise — seda ei tee sõber ega naaber, ka mitte ülemused tööl ega ühiskond. Seega kui teadvustada endale oma prioriteedid, ei tohiks ajapuudus küsimuse alla tulla — me leiame aja neile inimestele ja tegemistele, mis on meile olulised.

Iga lapsevanem teab, et lapsed on väikesed vaid üks kord. Kõik need hetked ja päevad, mil oleme koos nendega, loome nende lapsepõlve-raamatut, kild-killu haaval. Kõiki neid hetki, mis nad meiega koos veedavad, ajal mil nad on lapsed ja meid vajavad, meenutavad nad hiljem sõnadega „siis, kui ma väike olin, siis…” ning „lapsepõlves viis ema mind tihtipeale oma töökohta kaasa, tänaseni mäletan neid päevi kui erilisi, mida hingevärinal ootasin,” või hoopiski „mu vanematel oli alati kiire, seepärast olin ma alatasa vanaema juures, või siis olin üksinda..“

Kui olen tabanud iseend praeguseks kaheksa-aastasele lapsele vahel mõne temapoolse palve peale vastamas „Oh, praegu küll ei saa, ma pean töö lõpetama, praegu on tõesti kiire,” olen püüdnud end mõttes viia kümmekond aastat edasi, kujutledes kuidas seesama kaheksa-aastane on kaheksateist-aastane. Kujutlen ka, kuidas ta siis minu poole pöörduks. „Hei emps, lähen käin viin kooli raamatud, pärast on trenn ning jõuan ilmselt hilja,” ja läinud ta ongi. Kujutluses tajun selgelt, et mina ei ole tema elus enam esikohal, selleks on maailm. Sõbrad, trenn, tüdrukud.. ning kui Jumal annab, siis ka ülikool. Kuid kindlasti ei ole minuga suhtlemine ja minuga koos asjade tegemine tema jaoks olulisim.

Ärkan mõtterännakust alati mingi isevärki rõõmsa ehmatusega — „Õnneks, ta ei ole veel suur, meil on veel aega teha kõiki neid asju — mängida malet, sõita rongiga lõpp-peatusse ja tagasi, vaadata koos Jää-aega või Nõiakivi, veel on see aeg, mil päkapikud on olemas, veel on see aeg, mil ta soovib, et talle loeksin…“

Tahan öelda, et see aeg on tõepoolest kordumatu, meie laste lapseõlv on meie endi mõjutada, täna ja praegu saame me selles täiel määral osaleda. Seda tasuks teadvustada, enne kui sukeldume taas asisemasse maailma.

Leidkem aega oma lastele — et neile õhtuti lugeda, et neid — eriti algklasside lapsi — hommikul kooliteele saata. Tegelikult nad ootavad seda, mis sest et on justkui suuremad. Vähemalt tahavad näida. Leidkem aega, et võtta oma lapsel käest kinni. See aeg on kordumatu, habras ja kaunis. Ja meil on aega, et kiirustada aeglaselt.