LAPSED RATTAGA MAANTEEL | Põlva mees korraldab igal aastal kohalikele lastele rattamatka maanteesõiduga

120 kollastes vestikestes üheksa- ja kümneaastast poissi-tüdrukut alustavad Põlva spordihalli juurest jalgrattamatka ümber kodulinna. Tänaval, kergliiklusteel ja maanteel vändatakse väikestel ratastel maha rohkem kui üksteist kilomeetrit. "Väike kartus tuleb noorele liiklejale kasuks," ütleb maanteeameti eksamineerija Toomas Meiel, kes igal aastal lapsi liiklusmöllus toime tulema õpetab.

Liiklusõppes on vaja ka ohutunnet

Kohalik mees Toomas Meiel, kes matka korraldab, ei ole ei õpetaja ega ka politseinik, vaid töötab igapäevaselt maanteeametis ja võtab vastu sõidueksameid. Selle kõrval annab ta Põlva kooli kolmandale klassile liiklustunde. Temale on matkapäeva kollasekirju sigin-sagin osa suurest pildist — need stardiks rivistuvad väikesed matkajad istuvad ju kümnekonna aasta pärast eksamiautodesse sõidueksamit sooritama.

Põlva koolis algab liiklusõpe pärast talvist koolivaheaega. Eesmärgiks ei ole anda kõigile tingimata jalgratturi juhilube, vaid see, et kõik lapsed osaleksid iganädalastes teooriatundides. Toomas Meiel polnud aga rahul, et sõidutunde tegid lapsed ainult platsi peal. „Kuidas see liiklusohutust kasvatab? Tegelikult suurt ei kasvatagi,” leidis professionaalne eksamineerija. Tema arvates peab lapsel, eriti jalgrattaga lapsel, olema aimu ka liikluse ohtlikkusest.

Nii otsustaski õpetaja Toomas, nagu lapsed teda kutsuvad, platsitundide asemel korraldada politseiga koostöös suure rattamatka kõigile Põlva kolmandate klasside õpilastele. Matk on tõsine, aga et lõbusam oleks, tehakse vahepeal peatusi, mängitakse ja nositakse suupisteid.

Suhtle teiste liiklejatega

Stardiks jagatakse lapsed 7-8 kaupa gruppidesse. Kõik lapsed teavad matka reegleid: sõidetakse rivis, vahe eelmise sõitjaga olgu vähemalt ühe jalgratta pikkune, möödasõit on keelatud. Kui grupikaaslasega midagi juhtub, siis peatub kogu grupp. Grupi ees ja taga on saatja — abiks on politseinikud, maanteeameti töötajad ja lastevanemad. Viimased tunduvad kõige enam ärevil olevat. Ikkagi selline hulk algklassilapsi ratastega maanteel …

„Täna on meie eesmärgiks suhelda teiste liiklejatega,” tuletab õpetaja Toomas matkalistele meelde. „Alati anname oma kavatsustest esmalt märku -näitame käega, kasvõi hõikame kõva häälega. Kõige parem, kui loeme veel mõttes kolmeni ja alles seejärel tegutseme.” Lastele annavad head soovid kaasa ka koolijuht ja politseiametnik ja esimene grupp võtabki kenas ühtlases tempos suuna kergliiklusrajale.

Kõige keerukam lõik ootab lapsi ees maanteel Rosma ja Mammaste vahel, kus tee ületamiseks tuleb kaks korda jalgrattalt maha tulla ja ning seejärel sõita mitu kilomeetrit maanteeserval. Tee on Lõuna-Eestile kohaselt künklik ja laste näod on tõuse võttes tõsised.

Mängides targemaks ja osavamaks

Paar tundi pärast starti puhkavad kõikvõimalikes värvides ja suurustes jalgrattad juba Mammaste tervisekeskuse murul. Suupistetest turgutust saanud lapsed aga liiguvad seitsme õpitoa vahel, kus mängitakse maanteeameti ettevalmistatud liiklusmänge.

Üks rühm seostab parajasti liiklusteemaliste sotsiaalkampaaniate plakateid ja sõnumeid.

„Vaata seda: rong on alati peatee!” togib üks noormees naabrit.

„Tee ennast nähtavaks — mida see võiks tähendada?” küsib temalt mängujuht.

„Karl-Erik Taukarit!” tuleb kiire vastus. Ja ka õige vastus, sest Taukar oli keskne tegelane helkurikandmise kampaanias „Olen silmapaistev!”

Teine rühm mängib vana head lastemängu „Heeringas, heeringas üks-kaks-kolm!”, kuid selle erinevusega, et mängijail tuleb mängujuhi pilgu ees tarduda jalgratastel. Kes ei suuda küllalt kiiresti pidurdada ja tarduda, peab alguspunkti tagasi minema.

Toomas Meieli väikesed õpilased on aeglast sõitu varemgi harjutanud. „Meil on esimeses platsitunnis võistlus, kes suudab sõita kõige aeglasemalt, ja võitja saab auhinna. Alles pärast seda hakkame õppima jalgrattaeksami harjutusi. Sest lapsed tahavad sõita kohe väga kiiresti, aga nii tehakse rohkem vigu,” selgitab mees.

Liikluses käitumise muster

Eksamineerija on endalegi üllatuseks avastanud, et Põlva koolis õpetamine on andnud talle palju kasulikku ka igapäevatööks. Algkoolilastele seletad asju teiste sõnadega, aga samad asjad, mis teevad raskusi kümneaastastele, on ka algajate autojuhtide nõrgad kohad: suuna näitamine, kiiruse valik, teiste liiklejatega vähene arvestamine.

„Laulusalmgi ütleb, et kerge on olla ebanormaalne. Kui kõik sõidavad kuuekümnega, kuidas mina siis nende vahel viiekümnega sõidan?” selgitab Meiel. „Linnaliiklus on karm, seal nõuab endale kindlaksjäämine enesedistsipliini ja teadmist, et ma ajan õiget asja. See on minu valik, kas ma sõidan nii nagu teised või nii, nagu peab. Ja kas mina olen siis ebanormaalne või vastupidi.”

Käitumismustrid kujunevad välja juba lapsepõlves. Enesekindlus, ohu- ja vastutustunne ei saa lastes tekkida teisiti, kui tegelikus liikluses osaledes. Näiteks oma pojal soovitas Meiel teha 14aastasena mopeedijuhi load. Paar aastat hiljem läksid noormehe B-kategooria eksamid juba väga ladusalt.

„Mopeediluba on hea asi, aga muidugi peaks lapsevanem alguses natuke järelevalvet tegema,” lisab Meiel. „See distsiplineerib last ja annab ka vanemale südamerahu. Meie tegime nii, et tema sõitis mopeediga ja mina sõitsin alguses mõned sõidud jalgrattaga kaasa. Nägin, et ta saab väga hästi hakkama ja siis oli endal ka süda rahul.”

Täpselt sama tundega võtsid oma väikesi rattureid matka lõppedes vastu need Põlva lapsevanemad, kes alguses olid ohtude pärast muretsenud. Nemadki said kinnitust, et lapsed said matkal väga hästi hakkama.