Vastandumine ja vaidlemine — kes surub kõvemini?

No küll nad on vaidlushimulised — haaravad igast võimalusest kinni! Vahel tundub, et teismelisele ei saa üldse oma arvamust avaldada, kohe läheb vastasseisuks. Ükskord kui mu poja silmad jälle sõjakaid sädemeid pildusid, taipasin ma — ta näeb mind tõesti vaenlasena! Kui me oleme vastasseisus ja vaidleme, siis see ma talle olengi — vastane! Ja ta on valmis kõike mängu panema, et võita: karjuma kõvemini, kättemaksu kuulutama, midagi lõhkuma vms.

Esialgu kohkusin, siis avastasin võimaluse, kuidas vastandumistest ja vaidlustest hoiduda, samal ajal mitte järele andes. See nipp on triviaalne, kuid võimas ja kasutan seda siiani oma teismelise ägestumiste korral.

Ma lihtsalt ütlen: “Ma olen su sõber, ma otsin häid lahendusi, mis ka sulle sobiks ja mis sulle head teeks.” Veidral kombel ta enamasti üllatub, emotsiooni meelevallas olles tundun ju vaenlane. Kinnitan üle — ma tõesti olen su sõber. Seepeale ta justkui lõdvestub korraks.

Siis on hea jätkata: ma ei soovi sinuga vaielda, olen valmis koos häid lahendusi otsima, aga mitte vaidlema; sa oled mulle liiga kallis, et koosolemise aega muudkui tülitsedes veeta. Vahel pean seda ütlema mitu korda, kuid vaielda ju tõesti üksi ei saa, nii et vaidlus raugeb.

2. VIGA
Emotsionaalne reageerimine — õli tulle juurde!

Kes meist poleks mänginud emotsioonide ping-pongi: näiteks etteheitele järgneb ärritunud vastusüüdistus, sellele solvumine ja kibestunud märkus, teise poole vihastumine, uued süüdistused või ähvardused. Nii saab emotsionaalsus aina uut kütet ja vastuseis kruvib hullemaks, väikesest murest võib jõuda ägeda karjumiseni.

Lahenduseks on emotsionaalsuse teadlik mahavõtmine eri nippidega. Vahel aitab hea nali. Sageli tasub mõistmist üles näidata (jaa, ma saan aru, kuidas see sinu poolt vaadates paistab). Enda emotsionaalset reageerimist vähendab oma tähelepanu teadlik juhtimine mujale, näiteks kasvõi 10 sekundiks oma jalataldadele, tunnetades nende toetumist põrandale ja uurides, kas ma tunnen jalas sokke vms. Aja jooksul saab kasvatada väärtuslikku oskust oma emotsioone märgata ja mitte kohe nende ajendil käituda.

Mind on ägedates olukordades palju aidanud aja maha võtmine ehk otsuse edasi lükkamine. Näiteks ütlen tormiliselt oma õigust nõudvale pojale, et saan nüüd sinust paremini aru ja tahan seda teemat natuke seedida (või isaga arutada). Vahel ütlen ka lihtsalt, et vajan mõnda hetke rahunemiseks.

NB! Emotsionaalseks minnes saab anda olulisi õppetunde emotsioonide kohta. Nii mõnigi kord ütlen, et olen praegu närvi läinud ja sellises võitlusmeeleolus teeksin ma halbu otsuseid (loodetavasti jääb see loogika talle meelde!). Teise olulise sõnumina saab rõhutada, et teemat rahulikult seedides võivad tulla pähe hoopis paremad lahendused, kummagi esmane arvamus ei pruugi olla see kõige parem.

3. VIGA

Ootused enesejuhtimise oskustele — võta end kokku ja ole normaalsem!

Minu kaasa näiteks eeldab, et kui poeg suutis pool aastat tagasi üsna hästi oma emotsioonidega hakkama saada, siis praegu peaks ta seda suutma veel paremini. Vihapursked ja uksepaugutamine on seega pahatahtlikkuse märk: suudaks küll teisiti, aga ei taha või viitsi.

Tegelikult on normaalne, et pubekatel see võimekus langeb või on väga kõikuv — selles eas muutubki kõik must-valgemaks, purskub üle ääre ja piirid on nii-nii ebaõiglased. See ei ole tema teadlik valik, vaid juhtub temaga. Fakt, et ülekeevad emotsioonid on ka talle rasked, aitab aktsepteerida.

Teine traagiline viga, mida enesejuhtimise osas tehakse, on eeldus sellest, et oskused kasvavad iseenesest ja tuge pole vaja. Aga on vägagi! Kusjuures mitte ainult tuge ja eeskuju, vaid ka praktilisi abivahendeid, mida noor saaks endale vajalikul hetkel kasutada.

Selliseid oskusi ja tehnikaid õpetatakse paljudes koolides mitmekuise enesejuhtimise õppeprogrammiga, kuid neid on võimalik kavalalt edasi anda ka kodustes tingimustes. Kui teema pakub sulle huvi, soovitan lugeda õppeprogrammi autori Lii Kaudse soovitusi teismelistega läbisaamiseks. Ta annab head nõu teismelistega läbisaamiseks ja tutvustab ka paari head võimalust, kuidas toetada nende enesejuhtimise võimekust.

Autor: Nelli Jung

Jaga
Kommentaarid