Nägemisteravuse erinevuses ei ole midagi ebatavalist ning just liiga hilist reageerimist peab Vakrõõm peamiseks põhjuseks, miks niivõrd suur osa kooli- ja lasteaialastest vajavad nägemiseks abivahendeid. Teiste põhjustena tõi Vakrõõm välja vähese päevavalguse käes viibimise, vale ergonoomilise asendi nutiseadet kasutades või õppides.

Esineb selliseid leide, mida tavalise tabel kontrolli käigus ei ole võimalik tuvastatda, noor inimene loeb ära viimase rea tabelist, aga tegelikkuses vajab ta nägemist korrigeerivat abivahendit, et näha nii lähedale kui kaugele, ilma et peaks silmalihaseid pingutama.

„Selleks, et laps näeks hästi nii tahvlile kui ka lähedal asuvaid objekte õpikus, peab ta mõlema silmaga pingutama. Piltlikult öeldes silmalihased pingutavad sama palju, kui kätt sangpommiga sirgelt üles tõstes. Selline pidev silmalihaste pingutamine võib edaspidi tekitada keskendumisraskusi õppimises. Ideaalis võiks need avastada juba 3-aastaselt ning paljudel juhtudel on lapse koolimineku ajaks olukord kontrolli all," sõnas Vakrõõm.

Udusest nägemisest annab märku lapse käitumine - silmade kissitamine, sügelus ja vesisus, aga ka peavalud, üleüldine väsimus, rahutus ja keskendumisraskused, mispuhul soovitan enne neuroloogi juurde aja panemist pöörduda esmalt silmaarsti või optometristi poole. Abi selliste kaebuste puhul võib tihtipeale leida just silmanägemist korrigeerivatest prillidest või nägemisteraapiast," selgitas ta.

Nägemisega on kimpus iga seitsmes laps

3-17-aastaste laste seas läbiviidud uuring viidi läbi Eesti koolides ja lasteaedades koostöös maailma suurima prilliläätsetootja Essilori ja heategevusklubiga Lyons. 627 lapsest tuvastati nägemisprobleem 88 lapsel, nendest 46 olid poisid ja 43 tüdrukud. Suurimaks probleemiks tuvastati uuringu käigus kahe silma erinev nägemisteravus, kaugnägemine ning esines ka varjatud kõõrdsilmsus. Osalenud 37 prillikandjast kolm vajasid prilliläätsede täiendavat korrigeerimist.

„Leida sõeluuringu käigus nägemisprobleemid rohkem kui 14 protsendil lastest, ei anna põhjust rahuloluks. Uuringu käigus selgus, et vajadus täiendavate nägemiskontrollide ja muude silmahaiguste diagnostika vastu, mida pere- või kooliarsti juures pole võimalik tuvastada, on jätkuvalt suur. Nägemisteravust peaks kontrollima vähemalt kord aastas, kuid kindlasti mitte harvem kui kahe aasta jooksul," sõnas Vakrõõm.

Silmakontrollid viidi läbi refraktomeetriga, millega on võimalik kontrollida silmade optilist hetkeseisu. Lastel kontrolliti nägemisteravust ilma korrektsioonita ja vajadusel ka korrektsiooniga tuvastamaks, kas silm toimib korrapäraselt ning tuvastada muuhulgas silmade täpset nägemisteravust, kõõrdsilmsust ja silmade liikuvust. Refraktomeetri abiga on märksa lihtsam tuvastada ka kaugnägemist ehk plussprilli vajadust. Uuringus osalenud lasteasutuste valik toimus vabatahtlikkuse alusel ehk külastati koole ja lasteaedu, kes selleks ise huvi üles näitasid.