Pisitütre kaotanud ema | Halvad asjad juhtuvad heade inimestega iga päev, aga tuleb eluga edasi minna

Püüdkem lapsi kasvatada nii, et nad ei pea hiljem oma lapsepõlvetraumadest paranema — see lause võtab kokku kogu laste kasvatamise eesmärgi. Kahjuks on seda lihtne öelda ja võimatu teha ning keegi meist pole ühegi trauma eest kaitstud. Üks ema, kes kaotas pisitütre hällisurma läbi, tõdeb, et kahjuks juhtuvad halvad asjad ka heade inimestega iga päev.

Minu lapsed on lapsepõlvetraumast paranemas. Paari aasta eest äratas neid varahommikul tosin kiirabitöötajat, kes üritasid tulutult elustada nende pisikest õde. Oli pühapäev, meil oli plaanis olnud pannkooke süüa, multikaid vaadata ning päev otsa teki sees kudrutada. Selle asemel jätsime hüvasti oma pesamunaga. Nende väike õde ei tulnud kunagi enam koju ja mõnes mõttes ei tulnud ka ema ja isa — sellisena, nagu mu lapsed meid tundsid. Sellel kohutaval päeval oli mul valida, kas ma mattun leina alla ja teen sellega olukorra oma laste jaoks veel hullemaks või korjan oma purunenud perekonnast alles jäänud killud kokku ja proovin uuesti tervikuks kokku liita.

On sõnulseletamatu tunne vaadata oma lapsi sellisest katsumusest üle saamas. See valu, mis murraks isegi kõige tugevama inimese, kasvatab omavahelist lähedust. Kahjuks on see talumatuks koormaks vanematele, kuna ühiskonna naiivne seisukoht on, et head vanemad ei kasvata lapsi, kes peavad lapsepõlvetraumast paranema. Tunnen end selles iga päev süüdi, kuigi mõistusega saan aru, et sellised asjad võivad tabada igaüht ning juhtuvad ilma põhjuseta.

Pole ainsatki põhjust, miks mu lapsed pidid kaotama oma õe. Pole ainsatki põhjust, miks miljonid lapsed peavad võitlema iga päev pelgalt ellujäämise nimel kohtades, kus pole isegi puhast vett. Ma ei hakka iial aru saama, miks tuleb vahel juba enne lasteaeda või kooli minekut võidelda vähiga ning veeta päevi, kuid, vahel isegi aastaid haiglates samal ajal, kui teised saavad iga päev liivakastis mängida. Selliseid lugusid on rääkida nii su naabril, lapsehoidjal, kolleegil, teretuttaval ja ka võhivõõral toidupoes ja tänaval. Peidetud valu ja leina leiab kõikjalt, isegi pealtnäha ideaalsetes peredes.

Mul võttis see üsna kaua aega, et saada lõpuks aru, et ma ei tohi ennast rohkem süüdistada. Ei saa pidada läbi kukkumiseks seda, kui su lapsed vajavad abi, kuna juhtus kohutav õnnetus. Läbi kukkumine on see, kui pühime oma valu vaiba alla ja keelame sel viisil oma lastele hädavajalikku toe ja lohutuse. Leppigem sellega, et maailm on ebatäiuslik ja keegi pole immuunne saatuse keerdkäikudele, mis on vahel sõnulseletamatult julmad ning võivad igaühega juhtuda. Pole mingit turvalisuse garantiid, halvad asjad juhtuvad heade inimestega iga jumala päev. Tuleb eluga edasi minna.

Allikas: Scary Mommy