Eestlannast ema Austrias | Lapsed õpivad alles algkoolis lugema, seni nauditakse lapsepõlve

Algkool kestab Austrias neli aastat ja hindeid alguses ei panda. Kuni kolmanda klassi lõpuni saab koduülesannete tegemise ja tunnis kaasatöötamise eest smiley'sid. Mida ilusam kleepekas, seda rohkem õhutab see noort õppijat tunnis innukalt kaasa töötama.

Austria haridussüsteemis on meie jaoks paljugi üllatavat, näiteks on kõige parem hinne koolis hoopis 1!

Alles neljandas klassis, kui algavad suuremad kontrolltööd, pannakse lastele tehtud töö eest ka hindeid. Tunnistusi jagatakse kaks korda aastas, enne veebruarivaheaega ja enne suvevaheaega. Hindamissüsteem on Austrias selline, et kõige parem hinne on 1, kõige kehvem 5. Kui laps Eestis vanavanematel külas olles minu vanu koolitunnistusi nägi, pidin talle seletama, et emme polnud koolis sugugi mitte halb õpilane, vaid et meie hindamissüsteem on lihtsalt Austria mõttes pea peale pööratud. Laps ei tahtnud mind alguses kuidagi uskuda, aga vanaema-vanaisa astusid mu kaitseks välja.

Kooli minnes ei pea tähti tundma!
Mida minu ema, elupõline õpetaja, omakorda uskuda ei tahtnud, oli tõsiasi, et siinmail ei pea lapsed kooli minnes ei lugeda ega kirjutada oskama.

„Liina, kas Emily juba tähti tunneb?" Ema istus Eestis telefonitoru otsas ja tundis nelja-aastase lapselapse vaimuannete järele huvi.

„Emakene, ma ei tea, kas ta kõiki tähti tunneb, aga oma nime tähti ta juba igatahes teab ja minu nime omasid kah. Eks ta tasapisi õpib," üritasin vanaema rahustada.

„Mis tähendab tasapisi! Sina oskasid juba nelja-aastaselt ise lugeda!"

Oskasin jah, aga seda ilmselt ainult vimmast suurema õe vastu, kes tollal kaheksane oli, juba koolis käis ja mulle, titale, ette lugema keeldus, väites, et mul on nüüd aeg ise endale ette lugema hakata. Eks ma siis võtsingi raamatu kätte ja punnitasin neid hieroglüüfe nii kaua võrrelda, kuni neil vahet tegema ja sõnu lauseteks kokku lugema hakkasin. Kuna minu tütrel polnud kellelegi midagi tõestada vaja ja kuna ma lapsele alati kaitsva kanaema moel heal meelel midagi ette lugesin, polnud tal veel motivatsiooni ise lugema hakata.

„Su laps läheb pooleteise aasta pärast kooli, sul oleks aeg temaga lugemist ja kirjutamist harjutama hakata, enne kui hilja ja last koolis lolliks narrima hakatakse!"

Sundisin ennast rahulikuks. „Ära pabista, aega on! Pealegi tegeleb selle õpetamisega lasteaed ja siin ei pea lapsed kooli minnes lugeda ja kirjutada oskama, seda õpetatakse neile esimeses klassis."

Nüüd oli mu ema päris jahmunud. „Mis sa räägid? Kuidas nad koduülesandeid tegema hakkavad, kui nad veeridagi ei oska?"
Koduseid ülesandeid alguses ei olegi!

Ma ei hakanud ema veelgi rohkem närvi ajama jutuga, et Austrias koduülesandeid kah alguses suurt ei antagi... Ja kui antakse, leidub kindlasti emasid-isasid, kes kooli tormavad ja lastele tehtud ülekohtu eest kaebavad. Ülesanded kodus, peale pikka koolipäeva! Või mis veel hullem, koduülesandeid nädalavahetuseks kaasa anda! Ka minu tütre klassis oli lapsevanemaid, kes olid arvamusel, et laps peab kuni kümneaastaseks saamiseni koolihoovis liivakastis mängida saama, küll õppida jõuab hiljemgi!

Eesti vanaema mure kestis napilt kooli alguseni. Emilyl oli esimese klassi esimeste kuude jooksul lugemine selge, tänu headele õpetajatele, kes suure osa tööst minu eest ära tegid!

Katkend Liina Mittermayri raamatust "Minu Austria", kirjastuselt Petrone Print