Näiteks kuulus teleterapeut dr Phil McGraw kirjutab raamatust “Family First”, et hellust ja armastust, mida lapsed vajavad ja igatsevad, tuleb jagada preemiana hea käitumise eest ning „kraanid kinni keerata“, kui laps ei tee, mida sa soovid. Selline kasvatusmeetod peaks dr Phili sõnul tagama, et lapsed käituvad alati hästi, sest tahavad vanemate heakskiitu ja tunnustust.
Sama soovitab Superlapsehoida Jo Frost oma esimeses raamatus. „Parim kingitus lapsele on tähelepanu, kiitus ja armastus ja nendega tuleks piiri pidada, kui laps käitub halvasti ega vabanda,“ kirjutab Frost. Pärast vabandamist ja oma halva käitumise mõistmist võib lapsega jälle hell ja hea olla.

Tingimustega armastust õpetatakse meile igalt poolt. Ka „aja maha võtmise“ süsteem, kus halvasti käituv laps eraldatakse karistusena teistest ning tagasi võib ta tulla alles siis, kui on vabandanud, õpetab lapsele ju seda, et ta on hea ja tubli ainult siis, kui käitub vastavalt täiskasvanute ette kirjutatud normidele.
See tekitab huvitava küsimuse: kas kiitust sellisel kujul ei kasutata mitte valesti? Kas selline kiitus pole mitte sarnane karistusele? Kui teed halba, saad karistada, aga armastus tuleb välja teenida? Carl Rogers hoiatas, et sellises keskkonnas kasvavad lapsed vajavad varem või hiljem teraapiat, et saada lõpuks tingimusteta mõistmist ja aktsepteerimist, millest nad kasvueas kahjuks ilma jäid. Kas kuulsa psühholoogi 50aasta tagustel mõtetel on tõesti rohkem jumet kui tänapäeva lastekasvatusekspertide teooriatel?

Paistab, et ongi. Iisraeli psühholoogid viisid kolledžitudengite seas läbi uuringu. Nad tahtsid teada, kas vanemate armastus sõltus headest tulemustest spordis, hinnetest, teistega läbi saamisest ja oma viha ning hirmu allasurumisest.
Selgus, et lapsed, keda armastati tingimustega, käitusid tõesti pigem nii, nagu vanemad neilt ootasid. Aga vastutulekul oli oma hind. Esiteks tunnistasid üliõpilased, et nad ei ole oma vanematest erilises vaimustuses. Teiseks ütlesid nad, et tihti käitusid nad vastavalt vanemate ootustele ka siis, kui oma sisetunne ütles teisiti. Ja õnnestumistest ei osanud nad eriti rõõmu tunda, pigem valdas pidevat häbi- või süütunne.

Jätku-uuringus küsitlesid psühholoogid täiskasvanud laste emasid. Vanema põlvkonna jaoks, kes oli tingimustega armastuse foonil üles kasvanud, oli valdavaks negatiivne minapilt ja vähene enesekindlus. Ometi, teades, kui laastav on tingimustega armastus, kasutasid nad sama metoodikat ka oma laste peal.
Iisraellased tõestasid veelkord, et laste kiitmine heade saavutuste eest ja karistamine halbade tegude või tegematajätmiste eest on tingimustega armastus ja see ei vii mujale kui depressiooni ja madala enesehinnanguni.
Karistus ja armastusega tagasi hoidmine ei pane last paremini käituma ega õpeta talle vajalikke väärtusi. Ta õpib vanemale alluma ja sõna kuulama, vastu oma tahtmist. On sõnakuulelik ja vaikne laps väärt võimalikku pikaajalist psühholoogilist kahju? Kas armastust tohib kasutada laste kontrollimise ja karistamise meetodina?

Tingimusteta armastuse juurde kuulub oma palvete põhjuste selgitamine, võimaluste suurendamine, julgustamine ilma manipuleerimiseta ja aktiivselt tähelepanu pööramine sellele, kuidas olukord lapse vaatenurgast paistab – kas lapsed tunnevad, et nad on armastatud ja hoitud ka siis, kui nad käki kokku keeravad?
Rogers küll ise seda ei öelnud, aga kindlasti oleks tal olnud hea meel, kui järgmine põlvkond vajaks vähem terapeutide abi, sest neile on kodus pakutud turvatunnet ja armastust igal juhul, mitte ainult siis, kui nad hästi käituvad.