Kas Karlsson Väikevenna peas oli normaalne ehk väikelaste fantaasiatest

PSÜHHOLOOGIA SINULE: „Rahu, ainult rahu!” Pole vist kedagi, kes ei teaks seda kuulsat ütlemist ning ülitarka ja parajalt paksu meest oma parimates aastates. Karlsson, loomulikult — Väikevenna sõber. Sõber, keda tegelikult polnud olemas, sest ta elas vaid Väikevenna fantaasiamaailmas. Kas kujuteldavate kaaslaste olemasolu on iseenesestmõistetav või tuleks seda pigem veidruseks pidada? Kirjutab Helena Saar.

Enam kui kolm aastakümmet lapsi ja nende käitumist uurinud psühholoogiadoktor Alison Gopnik annab sellele küsimusele vastuseid oma raamatus „Mida beebid mõtlevad” (ilmus Skymarketi kirjastuse vahendusel mullu sügisel), kus ta käsitleb alla viieaastaste laste arengut, teadvust ja mõtlemist.

Gopnik kinnitab, et kujuteldavad kaaslased on loomulikud — need peegeldavad inimesele omast sotsiaalset ja emotsionaalset intelligentsi ning sedasorti mängulisus on lapsepõlve evolutsioonilise loo osa. Seejuures ei ole mingit vahet, millisest kultuurist või millise taustaga perest laps pärit on. Küll aga võivad poiste ja tüdrukute kujuteldavad kaaslased üsna erinevad olla. Poistel on kalduvus võtta endale „sõbraks” tohutult võimsad superkangelased, tüdrukud aga leiutavad kaaslasteks pigem väikesi loomi, keda haletseda ja kelle eest hoolitseda.

Millistel lastel kujuteldavad sõbrad tekivad?

Gopnik viitab psühholoog Marjorie Taylori tehtud uurimistööle, millest selgus, et kujuteldavate kaaslastega lastel ning neil, kel kaaslast polnud, olid mõneti erinev taust. Näiteks olid vanematel ja üksikutel lastel kujuteldavad kaaslased suurema tõenäosusega kui noorematel — see kõlab üsna loogiliselt. Samas on üsna üllatav Taylori teine leid: seltsivatel lastel olid kujuteldavad kaaslased suurema tõenäosusega kui pelglikel. Kolmas huvitav seaduspära ilmnes laste telekavaatamise ja raamatute lugemise harjumusi analüüsides. Nimelt selgus, et palju telekat vaatavatel lastel ja ka raamatuid ahmivatel lastel oli kujuteldavaid kaaslasi pigem väiksema tõenäosusega. Taylor põhjendas seda tõika asjaoluga, et lapsed, kes olid kellegi teise loodud kujuteldavas maailmas, loovad ise selliseid maailmu vähem.

Niisiis tundub, et kujuteldava kaaslase tekkimine lapse peas on pigem juhus — Jüril võib ühel heal päeval „sündida” sõber sama suure tõenäosusega kui Jaanil või Maril. Kuid kas väljamõeldud sõber on siis pigem hea nähtus, mis arendab loovust, või pigem veidrus, mis tuleks püüda lapsest välja juurida?

Arvestades Alison Gopniku enda mälestust oma lapsepõlve kujuteldavast kaaslasest, polegi sellele küsimusele nii lihtne ühest vastust leida. Nimelt olevat kaheaastane Alison olnud veendunud, et tema voodis elab Dunzeri-nimeline mehike. „Dunzer oli alguses mängualdis ja sõbralik, kuid muutus mu ema sõnul järk-järgult üha vaenulikumaks. Lõpuks kartsin ma Dunzerit nii väga, et keeldusin magama minemast. Ema pakkus välja, et vahetaksime aasta noorema vennaga voodid. Aga kui mu väikevenda taheti minu voodisse panna, hakkas too röökima, klammerdus ema külge ning osutas õudu täis pilgul voodis just sellele kohale, kus mina olin Dunzerit näinud,” kirjeldab Gopnik.

Muide, aastaid hiljem oli Gopniku vennatütrel, kolmeaastasel Olivial samuti kujuteldav kaaslane Charlie Ravioli, kellel oli „liiga palju tegemist” (!), et temaga mängida. „Olivia kurtis, et oli kohanud Charliet kohvikus, kuid tal oli väga kiire, nii et tüdruk jättis Charliele kujuteldavale automaatvastajale sõnumeid palvega tagasi helistada,” kirjeldab Gopnik.

Rahu, ainult rahu — kõik on normaalne

Alison Gopnik ütleb siiski kindlalt, et kujuteldavad kaaslased ei viita geniaalsusele ega ka mitte hullumeelsusele. Miks? Sest nendega seltsivad lapsed ei ole reeglina sugugi silmatorkavamalt andekamad, loovamad, aremad või kuidagi hullumeelsemad kui need lapsed, kel sellist väljamõeldud kaaslast pole. Veelgi enam. „Kujuteldavad kaaslased pole probleemide või trauma tulemus ega viita patoloogiale. Mõned lapsed näivad kasutavat oma kujuteldavaid kaaslasi selleks, et elus esinevate probleemidega hakkama saada, kuid enamasti näivad need olevat lihtsalt lõbu pärast,” väidab ta.

Kusjuures lapsed teavad tegelikult ise väga hästi, et nende kujutlusvõime abil sündinud sõber on tegelikult ettekujutus, ning nad suudavad väga hästi vahet teha tegelikkusel ja väljamõeldisel. Päris hea, arvestades, et kujuteldavate kaaslaste loomise tippaeg on teise ja neljanda eluaasta vahel.

Kuid ühes asjas võivad kujuteldavaid kaaslasi omavad lapsed teistest veidi paremad olla — neil on sageli parem tunnetus ja võime ennustada, kuidas teised inimesed mõtlevad, tunnevad või käituvad. Ja seda siis vastavalt enda huvidele vajadusel ära kasutada … Gopnik tõdebki, et nagu iga edukas poliitik teab, aitab arusaamine sellest, kuidas inimesed toimivad, neid õnnelikuks teha või nendega manipuleerida. „Nelja-aastased on üllatavalt osavad poliitikud, eriti kui valijaskonnaks on nende vanemad,” mainib ta.

Kokkuvõttes saab öelda, et lapsed, kes mõistavad paremini meeli, on sotsiaalselt osavamad ning — üllatus, üllatus — ka valetavad paremini. Gopnik kirjeldab ühte eksperimenti, mille käigus lastele näidati suletud karpi ja öeldi, et selles on üks mänguasi, kuid nad ei tohi karbi sisse piiluda. Tekitanud lastes uudishimu, lahkus katse läbiviija ruumist. Kui ta tagasi tuli, siis küsis ta, kas lapsed on vahepeal karpi piilunud ja teavad, mis seal sees on? Kolmeaastased eitasid karpi piilumist, aga ütlesid kohe välja, mis karbis on. Tõhusalt suutsid petta alles umbes viieaastased lapsed.

Veel kaks huvitavat tähelepanekut

1. Kuidas võtta kaheaastaselt käest mänguasi teda röökima panemata?

Alison Gopnik juhib tähelepanu sellele, et kuigi nii beebid kui ka täiskasvanud võtavad uut asja nähes infot vastu samamoodi , on tähelepanu vahel ka erinevusi. Täiskasvanute puhul saab tähelepanu juhtida kas väliste sündmusega (näen fooris rohelist tuld, hakkan üle tee minema) või sisemiste otsustega (tean, et kahe tunni pärast peab artikkel valmis olema ja keskendun selle kirjutamisele). Beebide puhul on tähelepanu aga märksa rohkem väline kui sisemine. Teisisõnu: nende tähelepanu ei juhi sisemised plaanid ja eesmärgid.

Seega soovitab autor, et kui tahate kaheaastast last parajasti mingist mänguasjast või tegevusest loobuma panna, on palju tõhusam talle uus tähelepanu äratav asi anda, kui veenda teda (isegi mingi meeleheaga) vabatahtlikult vana mänguasja loovutama. Nii lihtne see ongi!

      2. Miks laste mälu on parem kui meie oma?

Alison Gopnik selgitab seda lihtsa katse abil, mis on tõestanud, et beebidel ja väikestel lastel ei õnnestu küll ühele asjale keskenduda nii hästi kui vanematel lastel ja täiskasvanutel, kuid nad korjavad paremini üles juhuslikku infot.

Gopnik kirjeldab järgmist katset. „Oletame näiteks, et ma annan lastele ühe mäluülesande. Nad vaatavad läbi terve paki kaarte, kaks kaarti korraga. Palun neil meelde jätta, mis on vasakpoolsel kaardil, kuid lõpus kontrollin mälu mõlema kaardi kohta.” Katse tulemusel selgub, et vanematel lastel jääb palju paremini meelde vasakpoolne kaart (nagu paluti) — nad pärsivad nagu täiskasvanudki infot, millele nad pole tähelepanu pööranud, ning ühtlasi mäletavad nad väikelastest paremini kaarti, millele nad tähelepanu koondasid. Kuid väikelastel õnnestub paremini kui vanematel lastel meenutada infot nendelt kaartidelt, millel nad tähelepanu ei pööranud, sest nende aju korjab paremini üles just juhuslikku informatsiooni.