Kasvatusteadlane: mida teevad minimissivõistlused laste väärtushinnangutega?
Seepärast tasub ikka aeg-ajalt läbi mõelda, milliseid sõnumeid meie käitumine ja tegevus lastele edastavad. Millised on need varjatud sõnumid, mida laps üles korjab ennast ümbritsevast keskkonnast?
Kirjutan siia välja mõned varjatud sõnumid, mis laste missivõistlusega kaasnevad. Eks siis igaüks võib ise mõtiskleda, kuidas meie ühiskonda või isiklikult tema perekonda (sest kõik missikesed ja pealtvaatajad kuuluvad kellegi perre) need sõnumid sobivad.
Sõnum nr. 1: hea välimus ei ole meeste asi! See võistlus on ainult tüdrukutele, mitte poistele. Poisse hinnatakse teiste kriteeriumide alusel — näiteks tark, tugev, rikas. Välimuse peale mõtlemine jäägu naiste pärusmaaks.
Sõnum nr. 2: Naisi hinnatakse välimuse järgi! Kui sa oled väga ilus tüdruk, siis sa pääsed sellele võistlusele. Kui sa oled kõige ilusam tüdruk, siis sa võidad selle võistluse ja pääsed järgmisele võistlusele. Selleks, et olla edukas naine, pead olema ilus naine (mitte tark, töökas, sõbralik).
Sõnum nr. 3: Ilu avab uksi! Me pöörame sulle tähelepanu selle pärast, et sa oled ilus. Selle pärast, et sa osaled sellel võistlusel ja sul on uhke soeng peas. See, kas sa samas oled ka lahke, abivalmis, maailmast huvitatud ja usin, ei ole oluline.
Sõnum nr. 4: Ilu on hinnatav! Kui me valime välja „kõige ilusama”, siis järelikult on olemas mingi standard. Järelikult ei ole ilu mitte vaataja silmades ja inimese sisemuses, vaid see on inimese vastavus mingile vormile ja mingitele reeglitele.
Sõnum nr. 5: Konkurents on oluline! See fakt, et millegi üle võisteldakse, tõstab esile konkurentsi. Konkurents aga vastandub koostööle. Kui keegi võidab, siis keegi ka kaotab. Mida rohkem võistlusi, seda rohkem kaotajaid.
Mina isiklikult tahaksin, et lapsed kasvaksid teistsuguses väärtuste süsteemis.
Tegelikult on ju mehed ja naised on võrdsed — korrektne ja hoolitsetud välimus kulub mõlemale ära, aga kumbagi ei saa selle põhjal hinnata.
Mul on kurb kui tüdrukud usuvad, et ilu neile uksi avab ja et ilus olemine peaks olema nende identiteedi osa või mingil moel oluline. Muidugi on kena asja ja ka kena inimest silmaga meeldiv vaadata, aga ma ei tea küll mitte kedagi, kes endale kaaslasi (kolleege, sõpru, partnereid) välimuse järgi valiks.
Ma ei ole märganud, et missivõistlustel osalejad oleksid tegelikult mingist umbmäärasest keskmisest naisest ilusamad. Ilmselt on asi jälle selles, et minu jaoks ei ole ilu üheselt standardiseeritav, hinnatav, mõõdetav, kirjeldatav. See on midagi enamat. Aga kui me määrame ära ilu kriteeriumid (näiteks sale ja modellimõõtu), siis paljud ebakindlad teismelised üritavad end neisse mõõtudesse mahutada.
Kõige rohkem ehk tahaksin ma, et maailmas, mis niigi kubiseb konkurentsist, ei toodetaks seda enam juurde. Konkurents ei ole see, mis tegelikult ühiskonda edasi viiks. Head tulemused saavutatakse läbi koostöö. Sama raha ja energia võiks ju hoopis kulutada näiteks osalejate koostööoskuste arendamisele. Ma olen kindel, et see tooks nii osalejatele personaalselt, nende peredele kui ka ühiskonnale tulevikus väga palju rohkem kasu.
Siiri-Liisi Läänesaar, Perekasvatuse Instituut, www.pki.ee ja https://www.facebook.com/perekasvatus
