Mu lapsele meeldib igasugune liikumine ja seda enam on tervitatav see, kui ta saab liikuda koordineeritult. Kui on treener, kes jälgib, et mingid harjutused oleksid tehtud korrektselt, sest niiviisi väheneb vigastuste oht.

Küll aga olen nende kuudega aru saanud, et treeneritel on ikka kilomeetrine vahe sees. Näiteks kord nädalas käib laps ujumas ja treener on hästi püüdlik, kaasab kõiki ja tekitab meeletut motivatsiooni trennis käia. Laps on pisarateni kurb kui näiteks nohu tõttu on ujumine välistatud. Teine trenn on tennis ning laps kaifib neid trenne mõnevõrra, aga sageli kui eduelamus annab end oodata, siis motivatsioon tal ka väheneb. Samas ma imetlen seda treenerit: ta trennid on läbi mõeldud iga viimse detailini. Iga kord kui ta mõne lapsega individuaalselt tegeleb, siis teistel lastel on igal ühel oma ülesanne ning mitte keegi ei vahi niisama. Trennid on täis liikumist, erinevaid harjutusi ning kõik lapsed on kogu aeg rakkes.

Ja siis tantsutrenn. Pean ütlema, et kui treener end alguses tutvustas, jäi temast küllaltki sümpaatne mulje. Küll luges ta üles umbes miljon kriteeriumi, mida lapsed peavad täitma nii riietuse kui ka jalavarjude näol, aga võtad seda kui investeeringut tulevikku ja kulutad need summad. Ega siis tennises või ujumiseski pääse kulutustest: vaja reketit, vaja ujumisprille jms.

Mis mind aga kohe häirima hakkas oli see kui laps hakkas rääkima, et sageli nad peavad istuma ja vaatama pealt, kuidas suured trenni teevad. Kujuta ise ette: oled maksnud trenni eest ja siis sunnitakse sind sinu trenni ajal istuma ja vaatama, kuidas teised teevad trenni. Pane sinna juurde see, et oled alles neljane ja tulebki välja võimas kompott, kus lapsed treeneri käest pahandada saavad. Mõtlesin, et ju siis jõulueelne ruumipuudus, et ta niiviisi kaks kärbest korraga lõi. Järgmisena hakkas häirima mind igasugu lisaraha küsimised.

Iga vidin ja asi, esinemisriided ja muu nodi- kõigi eest osati raha küsida või ette dikteerida, millised peavad olema. Kui aga vaatad lapse esinemist, siis näed, et kuude viisi on tehtud trenni ja mingit tulemust ei ole. Kui eelmisel hooajal käis laps iluvõimlemises, siis sama ajaga olid tal kenad nii rüht kui ka painduvus. Reaalselt ka soovitan lapsevanematel võimaluse korral käia piilumas trenne. Ka neid, mida korraldatakse lasteaias. Ma ei eeldagi, et mu laps nüüd nende paari tantsutrenniga nädalas saab profitantsijaks, aga võiks olla rohkem oskuseid kui la macarena tantsimine.

Minu nimi on Triin (33): olen ema, abikaasa ja täiskohaga kontoritöötaja. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees (33) ja Piiga (4a).

Jaga
Kommentaarid