Aastased lapsed tunnevad üksteise vastu huvi, kuid kontakti nende vahel veel ei teki. Nad võivad olla huvitatud ka endast suurematest lastest, aga mängupartnerit neist enamasti ei ole.

Kaheaastased lapsed mängivad kõrvuti. Neil võib olla mänguväljakul, lastesõimes või lastekoolis mõni mängukaaslane, kelle seltsis nad end paremini ja mõnusamalt tunnevad, kuid ühismängu neil veel ei teki.

Enne kui sõprussuhted saavad kujuneda, tuleb väikelapsel õppida teistega koos mängima ja mänguasju jagama. Oma soove väljendada, teistega suhelda ja end kehtestada on paariaastasele, kel sõnavara veel napp, keeruline ülesanne. Seetõttu on tülid mänguasjade pärast üsna tavalised.

Kolmeaastased lapsed tegutsevad koos. Neil võivad olla selged eelistused: mõne lapsega meeldib rohkem koos mängida ja tegutseda ning tema kohta ka öeldakse: „Ta on minu sõber." Kolmeaastase sõprussuhted on enamasti lühiajalised ja sõprus võib nüüd, aga ka mõnel järgneval aastal olla praktilist laadi: sõber on see, kellega kohtutakse tihti või kellel on vahva mänguasi. Võib ka juhtuda, et laps teatab: „Ma ei ole enam tema sõber." Väikelapse puhul on sõprade vaheldumine loomulik. Alles kaheksanda kuni kümnenda eluaasta vahel hakkab laps mõistma, mida ustavus ja truudus tähendab.

Kui laps ei osale lastekollektiivis, siis tasub leida võimalusi, kus ta saaks olla koos eakaaslastega ja arendada oma sotsiaalseid oskusi.

Nelja-viieaastastel lastel tekivad juba isiklikud sõbrasuhted. Mänguväljakul või lastekoolis on tore siis, kui ka sõber on kohal. Selles vanuses tekib juba nn päris mäng, millel on kindlad rollid ja reeglid, näiteks mängitakse poodi või mereröövlilaeva.

Esimeste pärissõprade puhul on tegu lähisuhte algega: laps tahab kõige rohkem koos olla oma sõbraga. Kui sõber eelistab kedagi teist, siis on laps pettunud, püüab end kehtestada ja samuti mängus osaleda või siis hoopis solvub, eemaldub ja nutab.

Viie-kuueaastaste laste maailm avardub ja suhteid tekib juurde, aina suuremat rolli mängivad pere kõrval sõbrad ning suhted väljaspool kodu. Paljud lapsed soovivad eakaaslastega sarnaneda: sõpradelt hakatakse üle võtma riietumisstiili, käitumist ja sõnavara, tahetakse osta isegi samasuguseid asju ja lelusid. Mõnikord võib teistega ühesugune olemine saada suisa tingimuseks, et laps mängu võetaks.

Viie-kuueaastane laps on võimeline järjest enam oma käitumist kontrollima, ta käitub aktsepteeritaval moel ja on emotsionaalselt küpsem. Lapse võime oma tundeid juhtida mängib olulist rolli ka selles, et sõprussuhted saavad nüüd püsivamaks muutuda.

Kui koolilaps loob juba ise võimalusi sõpradega suhtlemiseks ja kohtumiseks, olgu selleks siis reaalne kokkusaamine või nutiseadmete vahendusel toimuv suhtlus, siis väikelapse sõprussuhete loomisel ja hoidmisel on suur vastutus tema vanematel.

Sõpruse ja sõprade väärtust saab vanem kõige paremini õpetada eeskujuga. Oluline on see, mida me lapsevanemana lapse ja enda sõbra juures hindame, kuidas temast räägime, kuidas me erimeelsusi lahendame ja mida sellest õpime, kuidas me sõpra rõõmustame ning teda oma soovidest ja tahtmistest kõrgemale seame ning milliseid kohtumisi ja üllatusi me enda ja lapse sõpradele korraldame.

Seega on eelkooliealise lapse sõprussuhete hoidmisel võtmeroll just vanemal: lepivad ju laste vanemad kokku kohtumised, nende koha ja sageduse. Lastel puuduvad selleks enamjaolt oskused, kogemused ja ka võimalus. Näiteks selleks, et side endise lasteaia või lastekooli sõprade vahel ei kaoks, tasuks vanematel korraldada regulaarseid kohtumisi lastele seni, kuni nad hakkavad oma sõpruse eest ise vastutama.

Jaga
Kommentaarid