Kogu aeg on mingi jama. Ei, see on valesti öeldud. Kogu aeg on mingi mure!

On ta piisavalt söönud? Läheb paksuks?
Liigub piisavalt? Kurnatud?
On viisakas? Liiga allaheitlik?

Ma võiks ju vähem muretseda, onju, aga no kuidas ma seda teen, kui laps ei taha hommikul kooli minna ja väidab, et kiusatakse? Kui vennad enne uinumist sõimavad teineteist sitapeadeks ja soovivad, et teist poleks olemas? Kui ma ühelt poolt saan sõimata, et laps koolitööga tegeleb liiga vähe ja siis teiselt poolt rõhutatakse ikka, et laps peab õues sõpradega mängima?

Kuidas leida sellist tasakaalu, et kõigil oleks hea?

Mul on tunne, et ma peaksin teadma, mida ja kuidas teha, aga ma ei suuda sellest teadmisest aru saada. No et ma tunnen, et kuskil on vastus olemas, aga ma ei saa seda kätte. Praegu tean ainult, et on halb, ja et see halb rusub.

Ja siis keegi väidab, et mu poisid on terroristid ja mulle pähe istunud. Võib olla on ka. Aga no ma ei ole mingi eriline sundija! Kui ei kuula sõna, on mingi tagajärg, mitte et ma jooksen rihmaga järgi ja annan peksa. No näiteks kui tuba on segamini, unejuttu ei saa. Ainult et neil on juba tekkinud see “ükskõik” suhtumine. Nutavad ja halavad ja järgmine päev ikka sama moodi edasi. Aga et enda käitumist parandaks — ei.

Ja mina mõtlen, et äkki nõuan liiga palju. Äkki liiga vähe? Kuidas, ma küsin kuidas? Leida tasakaalu? Kuidas peab lapsi kasvatama? Ah?

Mida teha, kui lapse lemmiksöök on ema närvid?

Jaga
Kommentaarid