"Miks ma oma lastele valmistoitu pakun ja end seejuures rongaemana ei tunne?"

Perioodist, mil üritasin (luhtunult) ökoemaks saada, õppisin ma toidukaupadelt silte lugema. Ja nii, nagu maheema ei suuda mõista, kuidas on võimalik valmistoitu soetada, ei tule mul pähegi visata poekorvi midagi, mille kohta ma ei tea, mida see sisaldab.

Kunagi ma küll proovisin, aga sain üsna kiiresti aru, et minust paraku ei saa täiuslikku ema, kes kunagi poest valmistoitu ei osta ja kogu söögikraami ökopoest või mahetalunikelt koju toob.

Ma ei ole nii suur toidutegemisfänn. Kahtlemata on algusest lõpuni enda valmistatud toit parim valik ning teen süüa hea meelega, kui mul on aega ja tuju. Aga ma ei taha, et see oleks kohustus, mida pean nui neljaks täitma.

Toiduainetööstus arenenud

Toiduliidu juht Sirje Potisepp möönab, et puudub ühesugune arusaam, mis on valmistoit. Praegu liigitub selle alla nii toit, mis on tootmisettevõtetes valmistatud kui ka see, mida erinevates kaubanduskettide valmistoodete soojaletis pakutakse. „Valmistoitude osas liigub endiselt palju müüte,” ohkab Potisepp. „Kuigi see sektor on viimasel aastakümnel kiirelt arenenud just tervislikkuse suunal – turule on toodud järjest naturaalsemaid ja tervislikumate retseptidega tooteid. Neis on vähendatud soola, suhkru, rasva ja tarbetute lisaainete sisaldust ning see trend jätkub.”

Tänapäeval ei kasutata enam nõukogude ajast pärit mõistet „poolfabrikaat”, soovitab ta esmalt. Parem nimetus on valmistooted, ütleb Potisepp, need on sellised, mis vajavad kodus vaid soojendamist – kotletid, viinerid, pelmeenid, paneeritud tooted, eelküpsetatud liha, purgisupid jne. „Ise toidu valmistamine on ikka esmane, kuid järjest kiirema elutempo juures on sellised kiired lahendused mõnel päeval loomulik osa meie toidulaual. Üha populaarsemaks on muutunud ka nö valmispraed, mis on valmistatud täisväärtuslikust ja kvaliteetsest toorainest eestimaalaste maitse-eelistusi silmas pidades.”

Vaene väike vinku

Mul on viineritest jube kahju. Kui räägitakse sellest, et viiner on täiesti mõttetu toit, siis mulle tuleb silme ette Anne Pikkovi joonistatud lõbus ketšupisoenguga viiner Kivirähu raamatust „Kaka ja kevad“. Minu lastele viinerid maitsevad. Väga! Ahjus, toorelt, keedetult – andke aga ette. Nende suur lemmik on ka juba minu enda lapsepõlvest pärinev tomati-viinerisupp, mis koosneb hunnikust tomatitest, sibulast, küüslaugust, tükeldatud viineritest (need kõik tuleb võis pruunistada ja tomatitel lasta supiks keeda) ja hapukoorest.

Hoolimata sellest, et poistele viinerid väga maitsevad, ei saa nad neid iga päev. Ka mitte igal nädalal. Aga siis tuleb ette mõni nädal, kus nad söövad neid vorstikesi lausa kaks korda ja siis paar-kolm nädalat mitte kordagi. Aga ma olen väga pirtsakas viinerivalija. Mulle sobivad sellised viinerid, mis sisaldavad 75-90 protsenti liha ja milles pole maitsetugevdajat. Ma ei võitleks ka toidukohtade lastepraadides olevate viinerite vastu, kui ma teaks, et need vastavad samadele kriteeriumitele. Paraku ma ei taha, et mu lapsed väljas viinereid sööks, sest mitmes kohas, kus ma olen vortsikeste koostise kohta uurinud, olen teada saanud, et need on need kõige halvemad (odavamad!) omas klassis, sisaldades paarkümmend protsenti liha ja tarbetuid lisaaineid. Ehk täiesti toitainetevaesed tegelased. Erandina meie kodus figureerivatest Rannarootsi Ehe viineritest, Oskari lasteviineritest või Rakvere Lihakatest doktoriviineritest. Aga kvaliteetseid vinkusid on veelgi, vaadake poes ringi.

Paljud pelgavad viinereid jt lihatooteid, pidades neid väga kaloririkasteks, tõdeb Potisepp. Selline arusaam võib olla seotud müüdiga, et need tooted on tehtud kõigest muust kui lihast. Tegelikkus on see, et toodete valmistamiseks kasutatava liha maksimaalne rasva- ja sidekoe sisaldus on seadusega piiritletud ning kui sealiha rasvasisaldus ületab 30%, tuleb seda juba eraldi märkida “seapekk”. Samuti ei tohi liha sisalduse hulka arvestada kamarat – ka see peab olema pakendil eraldi välja toodud. „Pakendit lugedes võite olla kindel: kui tootja märgistab lihasisaldusena 75%, nagu seda näeb näiteks Rakvere Lihakas Doktoriviineri pakendilt, siis kogu nimetatud 75% ongi korralik ja valitud liha,” julgustab Potisepp.

Kui aga võrrelda näiteks viinerite kalorsust teiste igapäevaste toodetega, siis näeme, et viiner ei olegi kõige kaloririkkaim toode. 100 grammi viinereid sisaldab 221 kilokalorit, mis on keskmiselt sama palju kui 100 grammi praemuna või musta leiba; keskmise rasvasisaldusega (25-26%) juustus on juba 330 kilokalorit 100 grammi kohta ning 100 grammi maapähkleid annab koguni 570 kilokalorit. „On väär väita nagu oleks valmislihatooted ebatervislikud,” kinnitab Potisepp. „Viinerid sisaldavad lapse arenguks olulist komponenti – liha ning seda just lastele sobival ja meeldival kujul.” Aga et saada kvaliteetseim toode, tuleb lugeda silte ja teha õige valik!

Viinerite kõrval on meie kodus mõnikord kasutusel ka pihvid, seda hiljutisest ajast, kui avastasin poest sellised lihapallid, kus tõepoolest rohkelt liha sees on. Lihapallidele kehtivad meie peres samad kriteeriumid, mis viineritelegi. Rakvere mini-lihapallid (väga head firkadellisupiks!), Maks ja Moorits lihapihvid juustuga ja sama tootja Mulgi lihapallid (sisaldavad ka kruupi ja kartulit) on sellised, mida lastele andes mu süda ei valuta. Pakun neid näiteks tatra, ahjukartulite või täistera makaronide kõrvale ja igal võimalusel üritan sokutada kõrvale köögivilja. Nii närivad nad selle toidukorra ajal ära veel mitu kurki, porgandit või toorest paprikat, makaronide või tatra hulka riivin suvikõrvitsat või sokutan tomatit. Riivitud peet on ka kindla peale minek. Vahel teeme nendest pihvidest ja sepikust (saia me ei osta) ahjus „hamburgerit”.

Harvem on meil sügavkülmas kalapulgad. Aga kui on, siis kalaf i l e e pulgad, mitte arusaamatut massi sisaldavad moodustised, mille sildilt võib lugeda, et seal sees on 20 % kilulisi (?).

Purgisupp – pole päris?

Veel on meie pere lemmikud kiirel ajal purgisupid. Kui pole üldse aega ega tuju süüa teha, on paari minutiga soe toit laual. Nii Salvestil kui Felixil on täiesti normaalse sisaldusega purgisuppe: seal pole maitsetugevdajaid, lisaaineid ega isegi mitte säilitusaineid. Hartšoo, Rassolnik ja eriline meie pere lemmik on Peedi külmsupp, mida meie sööme soojalt. Aga suvaline purgisupp arusaamatu koostisega minu korvi ei tule!

Potisepp kiidab, et paljud tootjad on pakendanud valmistooted käepärastesse pakenditesse, näiteks tervislikud püreesupid pudelites. Nö mugavustoidu tootjad pakuvad tema sõnul lahendusi, mis aitavad erinevatel tarbijatel lahendada erinevaid vajadusi. „Näiteks peab laps saama peale kooli üksi kodus olles sooja toitu, ilma, et tuleks tegeleda kokkamisega, kus on kasutuses kuumad pannid-potid ja teravad noad,” toob ta näite. Püreesupp tuleb aga vaid mikrouunis soojaks lasta, puistada peale sepikukuubikuid või liha ja ongi tervislik toit olemas.

„Purgisuppide kohta liigub hulgaliselt müüte, kuid mõelgem kaasa,” vangutab Potisepp pead. „Kodus näiteks traditsioonilist frikadellisuppi keetes vajame kartulit, porgandit jt erinevaid köögivilju ja frikadelle. Keedame need ja maitse järgi lisame veel soola (kusjuures teeme seda käeliigutusega harjumuspäraselt, mitte ei mõõda!), maitseaineid ning sageli veel ka puljongikuubiku. Täpselt samamoodi, värskest kodumaisest köögiviljast valmistatakse tänapäeval toidutööstuses purgisuppi. Töötlejad kasutavad näiteks ka lisaainetevaba, erinevatest ürtidest ja maitseainetest valmistatud puljongit (ei lisata supile klassikalist puljongipulbrit), soola mõõdetakse milligrammi täpsusega. Mille poolest see siis kodus valmistatust vähem tervislikum on ja miks seda siis vältima peaks?”

Potisepp rõhutab, et pigem on küsimus selles, et ühegi toiduainega ei tohiks liialdada ning märksõnadeks on tasakaalustatud toitumine, mitmekesisus ja mõõdukus ehk peaks jälgima tervisliku toitumise üldiseid põhimõtteid. Probleemid tulevad pigem sellest, et liigutakse vähe, süüakse ühekülgselt ja kogused on suured, mitte sellest, et süüakse kvaliteetset valmistoitu. Et aga poodides suureneks veelgi tervislike valmistoitude valik ja need tõrjuksid lettidelt ebatervisliku kraami, peavad ostjad ise tegema teadlikke valikuid.

Kartulikrõpsuteraapia

Ma ei ostnud koju kunagi kartulikrõpse. Kuni läksin oma neljaseks saava pojaga laste sünnipäevale, kus ta veetis enamuse ajast endale pihutäite viisi kartulikrõpse sisse ajades, hullunud pilk silmis. Nii magneetiline oli see kohtumine krõpsulistega tema jaoks. Otsustasin, et pean talle tegema kartulikrõpsuteraapiat. Hakkasin umbes kord kuus koju ostma kartulikrõpse. Selleks veetsin ma enne tubli pool tundi krõpsuleti ees nende koostiseid uurides. Tuleb välja, et isegi krõpse ostes saab teha paremaid ja halvemaid valikuid.

Esiteks, kõige suurepärasem valik – leidsin käsitsi valmistatud Eesti kartulikrõpsud tootjalt Mulgi Krõpsud. Kuid kunstlikke värvaineid, maitsetugevdajat ja võimalikult vähe lisaaineid on ka osades Lorenzo ja Taffeli krõpsudes. Üldiselt kehtib reegel, et mida ekstreemsema maitsega krõpsud, seda rohkem lisaaineid need ohtralt sisaldavad. Seega on lihtsalt soola, pipra või maitseteaimedega kartulikrõpsud kindlam valik. Mõistagi sisaldavad kartulikrõpsud liiga palju soola ja rasva, et neid igal nädalal süüa. Leidsin aga ka suurepärase valiku hummuse ja kinoa krõpse, mis maitsevad nagu kartulikrõpsud. Krõpsud ei ole iganädalane toit, et neid valides peaks hirmsasti kokku hoidma.

Magusad joogid

Enamusele lastele maitsevad limonaadid ja pisikesed kõrrejoogid. Paljud neist sisaldavad ülivähe mahla, aga ohtralt suhkrut ja lisaaineid. Mina ostan nende asemel smuutisid – minu viimase aja parim leid on Felixilt Draakoni smuuti!-, aga rohkem mahla sisaldavad nt Lotte kõrrejoogid ja minu viimase aja kõige parem avastus, taratarataraaa: mahedad kõrrejoogid Eesti tootjalt Loodusvägi! Need sisaldavad 60 protsenti otse pressitud mahla ega grammigi lisatud suhkrut. Loomulikult on ka lisa-, värv- ja säilitusainevabad. Ja ka Coopil on omatoodete seas sajaprotsendilise mahlasisaldusega ananassimahl kõrrejoogi kujul.

„Kuigi isegi naturaalsed kodumahlad on kiirete süsivesikute allikad ja neid võiks veega lahjendada, on mahla eelis limonaadi ees see, et sealt leiab ka erinevaid vitamiine, mida suhkruveest ei leia,” kinnitab toitumisterapeaut Sirli Kivisaar.

Samas rõhutab Potisepp tõsiasja, et mahlale ehk 100% mahlale) ei ole lisatud suhkruid,vaid mahlades sisaldubki ainult looduslik suhkur. „Kahjuks loen ikka aeg-ajalt isehakanud toitumisteadlaste artikleid sellest,et mahlades on lisatud suhkur. Ei ole ja tohigi olla! Küll aga on lubatud suhkruid lisada nektaritesse ja mahlajookidesse. Valik taas meie enda kätes!“

Ma satun ka kommileti ette. Sealgi kulus mul kunagi ilmatu aeg, et teha selgeks, milliseid maiustusi ma olen nõus oma lastele ostma. Toitumistearapeut andis nõu, et eelistada tuleks asju, milles pole sünteetilisi maitse-, lõhna- ja värvaineid. Samuti neid, kus puuduvad sünteetilised suhkrud nagu aspartaam ja fruktoosi- ja glükoosisiirup. Kõik maiustused võiksid olla hüdrogeenitud taimerasva ehk transrasvhapetevabad. Jäätistest eelistan neid, mis on tehtud piimast, koorest ja tavaliselt roosuhkrust. Kuivatatud puuviligi ei pruugi olla kindla peale minek – ka seal võib leiduda lisaaineid, mida vältida võiks. Eelistan rafineerimata suhkruga valmistatud maiustusi, järgmine eelistus on tavaline suhkur.