Miks me küll ei lase lastel lihtsalt lapsed olla, on siis vaja neid kogu aeg korrale kutsuda?
Ühel nädalavahetusel pakkisin pere autosse ning läksime saarte peale seiklema. Läbi sai sõidetud enam kui 1000km ja tegelikult oli see väga tore. Ööbisime telkides, grillisime toitu RMK puhkekohtades ning kolasime läbi lugematu arvu meeliülendavaid kohti.
Kui autoga kodust teele asusime, siis ootas meid natuke enama kui kolmetunnine sõit sadamasse. Vaja oli laevaga Hiiumaale saada ning ilmselt iga väikese lapse vanem teab kui kurnavad võivad sellised pikad sõidud olla. Lapsel ju igav tunde autos passida ja ega see endagi jaoks meelakkumine pole. Seega sai autosse varutud mitu erinevat korduvtäidetavat töövihikut. Kui on midagi, mis suudab mu lapse tähelepanu endale tundideks võtta, siis on need kleepsud. Leidsin ühe vahva vihiku, kus on võimalik kleepse korduvalt kleepida erinevatele lehtedele ning nii siis laps mängiski, et papagoid läksid kalade juurde ujuma ja kassid hobustega seiklema. Muudkui kleepis ja jutustas sinna juurde. Teine hea leid oli harjutusvihik sarjast kirjuta ja kustuta. Tema muudkui täitis vihiku ära ja ulatas mulle puhastamiseks. Need kaks vihikut olid elupäästjateks ka teel Tartusse.
Saartel seda muret ei tekkinud, et peaks lapsele pakkuma meelelahutust, kuna iga natukese aja tagant oli peatus ja sai jalgu sirutada ning ringi vaadata. Ma taaskord imestasin selle üle, kui äge reisisell mu laps on. Olime mehega päris üllatunud, et tema niiviisi seda avastamist koos meiega naudib.
Kuressaare linnuses, viimasel saartereisi päeval, oli näha natukene väsimust lapsel, aga selle sai väikese jäätisega eemale turgutada.
Mõneti vastuolulisi emotsioone reisides tekitasid minus teised lapsevanemad. Kuigi mu laps on juba 5 ja pikkust on visanud kõvasti, siis ta on ikkagi alles laps. Ta veel ei oska kõikides situatsioonides käituda nii nagu kirjutamata reeglistik ette näeb või etikett nõuab. Kui laps näeb võimalust kaja tõttu hõikuda, siis seda ta teebki. See aga ju ei tähenda, et võiks silmi pööritada ja kobiseda. Viies eluaasta on ilmselgelt selline aeg lapse arengus: pikkuse järgi ja vanuse järgi osaliselt eeldatakse teistsugust käitumist — peab olema juba kui suur inimene. Aga tegelikult on ta ju ikka veel väike. Tahab ikka veel mängida, ütleb rumalasti, käitub vahel ebasobivalt ja viskab end hooti jonnides pikali. See, et 4 muutus 5-ks ei tähenda kohe, et lapse käitumine sarnaneb automaatselt täiskasvanu omaga. Jah, see on see faas lapse elus, kus ta mõistab, et ta on osa ühiskonnast ning talle kehtivad teatud reeglid, aga see võtab aega.
Seega, kui kellegi värske viiene veel otsustab tantrumeid visata või hõikuda kohas, kus kajab, siis mõtle pigem nii — see imeline lapsepõlv!