Saartel seda muret ei tekkinud, et peaks lapsele pakkuma meelelahutust, kuna iga natukese aja tagant oli peatus ja sai jalgu sirutada ning ringi vaadata. Ma taaskord imestasin selle üle, kui äge reisisell mu laps on. Olime mehega päris üllatunud, et tema niiviisi seda avastamist koos meiega naudib.
Kuressaare linnuses, viimasel saartereisi päeval, oli näha natukene väsimust lapsel, aga selle sai väikese jäätisega eemale turgutada.

Mõneti vastuolulisi emotsioone reisides tekitasid minus teised lapsevanemad. Kuigi mu laps on juba 5 ja pikkust on visanud kõvasti, siis ta on ikkagi alles laps. Ta veel ei oska kõikides situatsioonides käituda nii nagu kirjutamata reeglistik ette näeb või etikett nõuab. Kui laps näeb võimalust kaja tõttu hõikuda, siis seda ta teebki. See aga ju ei tähenda, et võiks silmi pööritada ja kobiseda. Viies eluaasta on ilmselgelt selline aeg lapse arengus: pikkuse järgi ja vanuse järgi osaliselt eeldatakse teistsugust käitumist — peab olema juba kui suur inimene. Aga tegelikult on ta ju ikka veel väike. Tahab ikka veel mängida, ütleb rumalasti, käitub vahel ebasobivalt ja viskab end hooti jonnides pikali. See, et 4 muutus 5-ks ei tähenda kohe, et lapse käitumine sarnaneb automaatselt täiskasvanu omaga. Jah, see on see faas lapse elus, kus ta mõistab, et ta on osa ühiskonnast ning talle kehtivad teatud reeglid, aga see võtab aega.

Seega, kui kellegi värske viiene veel otsustab tantrumeid visata või hõikuda kohas, kus kajab, siis mõtle pigem nii — see imeline lapsepõlv!

Jaga
Kommentaarid