Kersti helistas kohe oma kolleegile Annele, Kristiina ja Kevini vanaemale, ent oli nii häiritud, et ei suutnud juhtunust õieti rääkidagi. Anne meenutab: “Olin alguses samuti šokeeritud. Minu meelest käitus Kersti selles olukorras õigesti. Ega ma ise poleks osanud midagi teisiti teha.” Vanaema võttis ühendust oma tütre, õe-venna emaga, kes ei olnud aga eriti üllatunud, vaid pööras asja naljaks.

Kersti poleks tahtnud, et tema väike tütar sellist asja kogeb. “Mul oli natuke paha tunne, sest mingil määral oli nende laps ju kahju saanud,” tunnistab Anne.

58aastane Anne arutleb, mis kannustas lapsi seksimängule. Kõige aktiivsem oli olnud lapselaste sõber Oliver. Tema elab peres, kus televiisori vaatamisele piiranguid eriti ei seata. Võib-olla on väikemees saanud mõnest filmist inspiratsiooni? Anne enda lapselapsed vaatavad vaid multifilme. Kuna aga tütar kasvatab neid üksi, on õde-vend tihti omaette kodus.

Kes teab, mis mängud siis käivad… Anne otsis internetist infot ja avastas hämmastusega, et sellist teemat eriti puudutatud polegi. Juttu tehakse palju räigemast — laste ahistamisest, kuritarvitamisest, peksmisest. “Kui kõike seda lugesin, tekkis tunne: kas see, mis meie lastega juhtus, on üldse probleem? Mõtlesin, et ju siis on seksuaalsus lapsest saati sees.”

Kas täiskasvanud teavad midagi laste seksuaalsusest? “Loomulikult ei tea,” tõdeb Anne.

Võtke asja rahulikult

Inimene on seksuaalne olend sünnist surmani. Ei maksa arvata, et laps seda ei ole. Ühtepidi on muidugi mõistetav, et kui täiskasvanu leiab oma lapse eakaaslastega paljalt voodist, on ta ehmunud. Teisalt, kui seksi jäljendati üks kord ja kellelegi viga ei tehtud, on see laste tavapärane käitumine, mitte midagi halba ega šokeerivat. On normaalne, et 4–5aastased mängivad arsti ja kodu ning vahel teevad seda paljalt. “Kui mõtleme enda lapseeale, siis kindlasti meenub seiku, mil uurisime ennast ja teisi ja olime paljad,” räägib Tammeleht. Kuidas aga võiksid vanemad sellises olukorras käituda?

Kõigepealt ei tasu üle reageerida. Tuleb veenduda, et keegi pole viga saanud, ja lastega kindlasti rääkida. Vestelda tasub rahulikult. Lapsi süüdistada, häbistada, alandada või hirmutada ei tohi, öeldes näiteks: “Küll see oli jube.” Avatud küsimuste abil — “Mis mäng see oli, mida te mängisite?” — on võimalik jõuda selgusele, mida lapsed seksist teavad ja mida nad on kogenud. Toetavalt ja lihtsalt saab lastele selgitada turvalisuse poolt: nii nagu me ei topi ninna ega kõrva midagi, ei tohi toppida midagi ka suguelunditesse, sest need võivad viga saada.

Kui selgub, et lapsed on seksuaalvahekorda näinud filmist või sattunud emale-isale peale, tasub rõhutada seksiga kaasnevat intiimsust ja tundeid: “Seks on midagi, mida teevad suured inimesed siis, kui nad teineteist väga armastavad.” Juhtunut saab normaliseerida tõdemusega: “Teil ilmselt pole veel suuri armastuse tundeid. Te olete pigem sõbrad.”

Lapsed ootavad kindlasti selgitust. Kui seda ei anta ja õhku jääb pinge — süüdistused, hirmud, alavääristamine –, avaldab see negatiivset mõju. Lapsed võivad tunda ennast halva ja räpasena või hakata edaspidi seksuaalsuse vastu liiga suurt huvi tundma.

Millele pöörata tähelepanu?

Rääkida on vaja ka veendumaks, et ühtegi last pole seksuaalselt väärkoheldud. Sellepärast tuleks iga lapsega kõnelda eraldi, ikka rahulikult ja toetavalt. Teatud märgid võivad viidata, et last on väärkoheldud. Ühelt poolt on ohumärgiks üliseksuaalne käitumine: laps räägib ja teab seksist palju, tunneb selle vastu innukalt huvi ning käitub vastavalt. Teisalt pole normaalne ka vastupidine äärmus: laps ei talu üldse puudutusi, tõmbub nende peale krampi ja põgeneb. Vahel on ohumärgiks, kui laps ajab soorollid sassi. Tavaliselt teab kolmene täpselt, kas ta on poiss või tüdruk.

Huvi seksi vastu on osa arengust

Ka siis, kui laste seksimängu taga on loomulik uudishimu, võivad täiskasvanud tunda kimbatust. Täiskasvanu kannab teinekord oma seksiga seotud tunded ja teadmised üle lapsele. Väiksel inimesel pole aga sellist seksuaalelu ajalugu ning seda ei tohi talle ka omistada. Aitaks see, kui katsuks mõelda lapse, tema süütuse ja teadmatuse tasandil. Huvi seksi vastu on osa mängust ja õppimisest ehk normaalsest arengust.

Lapsega koos telekat vaadates on hea võimalus alustada seksi teemal vestlus. Abiks võivad olla ka raamatud, kust vaadata pilte. Meie roll on olla esimene, kes edastab tõest infot. Kui julgeme 3-, 4- ja 5aastasega rääkida seksuaalsusest, esitab laps küsimusi ka 14aastaselt. Seksist rääkimiseks ei tasu oodata teismeliseiga.

ARVESTA LAPSE LOOMULIKU HÄBITUNDEGA (Kahe poja ema kommentaar)

Mu noorem poeg on kaheksa-aastane, vanuses, mil poistele meeldib teha peputeemalisi nalju, mõnikord rumalaid sõnu kasutada ning siis itsitada ja vanemate reaktsioone jälgida. Kui Pere ja Kodu toimetus palus mul lugeda eeltoodud artiklit ja kirjutada, kuidas meie peres seksuaalsuse teemal räägitakse, jäin mõttesse. No muidugi olen pojaga koos raamatuid vaadanud ja üht-teist seletanud. Kas aga piisavalt? Vaatasin netis lehekülge, kus on juttu laste seksuaalsest arengust ja eakohastest teadmistest.

Seal kirjutatakse, mida 5–8aastane laps teadma peaks.

• Esimene punkt ütleb, et lapsel peaks olema välja kujunenud sooidentiteet. Ta peab aru saama, kas ta on poiss või tüdruk. Okei, sellega on meil korras. Poiss mis poiss.

• Järgmine punkt kõlab: seks on soojätkamise põhiolemus.

No selles ma enam väga kindel ei olnud. Et mitte jääda umbmääraseks, küsisin pojalt: “Kas sa tead, kust lapsed tulevad?”

“Munarakk ja seemnerakk saavad ema kõhus kokku ja sellest tulevadki lapsed,” vastas ta kiiresti. “Emme, sa tead ju küll, et ma olen seda “Inimese keha” raamatut lugenud vähemalt kuus korda.” Hüva, ei mingeid kurejutte enam. Loodetavasti on ka kõigis lasteaedades sellised raamatud olemas. Edasi läks juba keerulisemaks.

• Laps saab aru, kui suguelundeid nimetatakse nende õigete nimedega, näiteks: tupp, peenis, kliitor.

Oi-oi. Pidasin väikese pausi ja küsisin süütul ilmel: “Kas sa tead, mis on tupp, mis on peenis ja mis kliitor?”

“Seda, mis peenis on, ma tean,” vastas poiss. “Neid teisi asju ma küll ei tea.”

“No vaat,” püüdsin seletada, “see on selline arstide keel. Kui poisid ütlevad, et neil on noku ja munad, siis arstid ütlevad, et peenis ja munandid. Ja tüdrukutel on jälle need teised asjad, tupp ja kliitor, aga kuidas neid tavaliselt kutsutakse, seda ma ei teagi.” Tõepoolest, kuidas? “Emme, kas me võiksime juba selle seksijutu jätta?” küsis mu poeg. Nii me ei jõudnudki viimase arenguülesandeni:

• Lapsel on algteadmised seksuaalsete orientatsioonide kohta (hetero-, homo- ja biseksuaalsus).

Miskit pidi saan ma aru, et mida varasemas eas lapsed neid termineid tundma õpivad, seda vähem asjatut häbi kaasneb. Ja vanem peab ise olema rahulik ja mitte sisimas punastama. Mul on pojaga head suhted ja meie vestlus kulges pigem humoorikas toonis. Aga ühel hetkel tuli lapsel ikkagi piir ette. Nii et küsimus, kuidas lapsega neil delikaatsetel teemadel rääkida, jääb siiski õhku. Ma kaldun arvama, et siinkohal on parim nõuanne: tasa ja targu.

Jaga
Kommentaarid