Ole valmis selleks, et ühel hetkel tuleb sul väikese lapsega surmast rääkida

Kaks küsimust, mida vanemad oma laste suust kõige enam kardavad kuulda, on: “Kust tulevad lapsed?” ja “Mis saab siis, kui ma ära suren?”. Nagu selgub, pole me, täiskasvanud, sellisteks küsimusteks kunagi valmis. Siit ka üks lugu.

Kõik me teame, kui palju küsimusi võib küsida üks väike laps. Nii tüütuna, kui see vahel ka ei tundu, tuleb talle vastata nüüd ja kohe. Võimalikult adekvaatselt muidugi ka. Vastamisest keeldumine, jutu edasi lükkamine või teistest asjadest juttu tegemine väikelapsele ilmselgelt ei sobi, sest vastuseta küsimused kogunevad hinge ja tahavad sealt varem või hiljem ikkagi välja pääseda. “Saarte Hääl” toob meieni ühe ema ja lasteaiaõpetaja loo.

“Miks valetatakse?”

Lasteaias lõunauinaku eel unejuttu ootavate koolieelikute seltskonnas kõlas äkki ühe tüdruku südantlõhestav nutt. Nutu põhjust selgitama asunud õpetaja sai aga vastuse asemel küsimuse, mis mõjus nagu ämbritäis külma vett: “Miks inimesed valetavad, kui nad ütlevad, et kui sa ära sured, siis saab taevasse, kui nad tegelikult panevad su ju hoopis mulla alla?”

Niigi tõsisele olukorrale lisas vürtsi veel teise kuueaastase kommentaar: “Üks teine koht on veel, kuhu võib saada, aga mul ei tule meelde, mis koht see on… Seal on tuli ja kuum ja pime.” Kogu seltskond magamistoas tõusis istuli ja kommentaare tuli nagu Vändrast saelaudu.

Tegelikult oli asi aga naljast kaugel. Üks rääkis, kuidas ta vanaisa matustel nuttis ja kui kahju tal vanaisast oli, teine rääkis, kuidas tema armas haige lemmikloom oma lõpu leidis, kolmas pajatas leitud surnud rotist jne. Surmast rääkinud tüdruk aga ainult nuttis.

Õpetaja võttis julguse kokku ja asus selgitama asju, millele ta isegi vastuseid ei teadnud, sest nuttev laps oli vaja maha rahustada ja teised lapsed magama saada. Õpetaja rääkis, et elus võib juhtuda nii, et keha väsib ära, jääb vanaks või haigeks. Või juhtub õnnetus ja inimese keha läheb katki ega hakka enam tööle. Siis pannaksegi inimese keha mulla alla. “Inimese hing läheb taevasse, aga kuhu ta sealt edasi läheb, ei tea keegi,” rääkis õpetaja lastele.

Tüdruk jõudis aga läbi nutu küsida juba uue küsimuse: “Aga kui mu hing läheb kellegi teise sisse, kas siis mina ei olegi enam mina?” Seepeale rääkis õpetaja surnuaedadest, kuhu inimesed maetakse, kus on ristid ja hauakivid nimede ja aastaarvudega, mis näitavad inimese elu algust ja lõppu ja seda, et iga inimene elab oma nime all ikka oma elu.

Viimaks lõppesid ka sel tüdrukul pisarad, küsimused said otsa ja lapsed hakkasid tasapisi magama jääma. Õues paistis päike, puud olid imekaunites värvilistes rüüdes ja 16 kraadi sooja oli sügise kohta ebatavaliselt palju. Kõik oli ilus, aga meie olime rääkinud surmast.

Selleks hetkeks sai see olukord lahendatud ja surma teemat alustanud tüdruku ema jäi õhtul lapse esitatud küsimuste vastustega rahule. Siiamaani kriibib aga hinge mõte — kas need vastused olid ikka õiged?

Lapsed matustele kaasa?

Kuidas väikelastele elust ja surmast rääkida, olen nõu küsinud paljudelt inimestelt, kes puutuvad oma töös kokku psühholoogia-, filosoofia- või religiooniteemadega, ning saanud kinnitust sellele — nagu ütleb ka EAÕK preester Andreas –, et ei ole õigeid ja valesid vastuseid, on selle hetke vastused, sest ka religiooniteema on tunnetuslikult käsitletav isegi täiskasvanute maailmas. Tõsi küll, ristiusu põhimõtteid arvestades on inimesel üks elu ja uuestisündi ei toimu.

Kui rääkida lähedase surmast, on üks teema, mis lapsevanemaid nõutuks teeb, see, et ei teata, kas võtta väikesed lapsed kaasa matustele või mitte. On neid, kes arvavad, et laps peaks nägema, kuidas inimese maine teekond lõpeb. Et siis on lapsel ka lihtsam aru saada, miks ta oma armsa inimesega enam ei kohtu.

Arvatakse, et väikesed lapsed on oma olemuselt vahetud ja siirad, nende maailm on oluliselt lihtsama struktuuriga kui täiskasvanute oma ja seetõttu võivad nad suhtuda elu lõppu kui asjade loomulikku käiku. Samas on neid, kes nii ei arva — matuserituaalide nägemine võib lapsele mõjuda šokeerivalt ja edaspidist elu silmas pidades traumeerivalt. Teoreetiliselt on asi lihtsam — vali üks käsitlus ja toimi selle järgi, aga tegelikkuses on hoopis teine lugu.

Kümmekond aastat tagasi kaotasin mardipäeval oma ema. Mäletan selgelt, et tol hetkel ei mõelnud ma oma kurbuses ja leinas üldse selle peale, kas on oluline, et meie väikesed lapsed näevad oma vanaema mulda sängitamist või mitte. Minu peas ringlesid hoopis teistsugused mõtted, kuidas korraldada vääriline matus ja võidelda sellega, et ma kogu aeg ei nutaks. Minu eest otsustasid teised, et lapsed jäävad tuttava hoida.

Olen neile selle eest väga tänulik, sest sellest sai minu hüvastijätt. Ma ei pidanud matuste ajal tundma muret selle pärast, et mu lapsed surnuaias seistes külmetaksid, ega piinlikkust seetõttu, et nad oleksid igavusest peielaua ääres ringi jooksma hakanud. Õhtupimedas läksime lastega pärgades ja küünlasäras hauaplatsile.

Minu lapsed kasvasid suureks teadmisega, et nende vanaema enam pole ja ta puhkab surnuaias lillede all. See on aga vaid üks elu lõppemise lugu tuhandetest, sest igaühel on võimalik leida endale ja oma lastele just see õige ja sobilik käitumisviis. Teistel pole õigust seda hukka mõista.

Piret Kaasik
lasteaiaõpetaja ja ema
Allikas: "Saarte Hääl"

Kuidas saavutada see, oleksid tõeliselt õnnelik ema, loe SIIT!