Sa pead lapsega suhtlemisel muutma ainult ühte asja ja tema areng saab täiesti uue suuna!
Laps, kes saab uurida, pärida ja avastada nii palju kui võimalik, kasvab enesekindlaks, loovaks, vastutustundlikuks ja motiveeritud täiskasvanuks, kes suudab õigeid otsuseid langetada ja enda jaoks õigeid valikuid teha. Paljud vanemad tüdivad lapse pidevast „miksitamisest” ning käratavad lapse kiiresti vait. Nii ei julgegi nad tulevikus enda jaoks väga olulist informatsiooni hankida, sest küsimuste esitamine on neile ju lapsepõlves ära keelatud.
Kas teie vestlused lapsega kulgevad nii, et sina muudkui räägid ja tema muudkui kuulab? Iseenesest ei ole oma lapsele muinasjuttude vestmises midagi halba, hoopis vastupidi, aga hoopis suuremat kasu omavahelisest suhtlemisest saab laps siis, kui lased hoopis temal palju rääkida ning julgustad teda järjest rohkem ja huvitavamaid küsimusi esitama.
Miks vanemad pigem räägivad kui küsivad?
Sest õpetamine ja jutustamine on meile loomupärane. Vanemana kipume seda aga kuritarvitama. Tõsi on, et lapsevanemad peavadki selgitama, kuidas elu käib ja õpetama ellujäämiseks vajalikke oskusi, kuid liialt tihti lobiseme rohkem kui vaja.
Tõenäoliselt oled sa liigse rääkimise kombe omandanud oma vanematelt, õpetajatelt ja ülemustelt. Raske on teha teistmoodi, kui eluaeg on sind õpetatud, et laps räägib siis, kui kana pissib, vanemate jutule vahele ei segata ning parem oleks üldse, kui laps oleks nähtamatu. Kõik, mis sa oled kodust kaasa saanud, annad alateadlikult oma lastele edasi, ka kombe nad vait käratada, kui liiga palju pärima kipuvad. Või abi paluvad või sulle midagi nende jaoks olulist öelda tahavad.
Kui sa juba seda mõistad ja oskad oma käitumises täheldada, on sul lihtsam järgmist sammu astuda ning takistada ennast lapsele nähvamast ja asuda teda kuulama ning jutustama innustama.
Kuidas saada „küsijaks”?
Kui laps tuleb su juurde abipalvega või kui sa ise soovid, et ta teeks midagi, mida ta ei oska, ära ütle talle lahenduskäiku ette, vaid hakka järjest küsimusi esitama, et ta leiaks vastuseid, mis viivad teda õiges suunas edasi, kuni asi saab tehtud.
Anna talle võimalus oma mõtteid revideerida, oma ideid väljendada ning oma tegude eest vastutust võtta. Heatahtlikud vanemad võtavad lastelt need võimalused tihti ära, sest neil on kiire ja lihtsam on ise otsustada ja kõik ära teha. Selline käitumisviis on küll lühiajaliselt efektiivne, sest asi saab kiiresti aetud, kuid laps õpib ainult seda, et küll ema ja isa tegelevad ja tema ei pea ise midagi tegema. Vahelesegamine võtab lapselt enesekindluse ja julguse uusi projekte ja tegevusi algatada, sest nagunii vanemad teevad kõik ära, pole ju mõtet pingutadagi.
Lapselt küsimuste küsimine võimaldab tal lisaks oma loovuse vabaks laskmisele tulla oma vastustega lagedale. Kui ta ise saab oma laheduse välja pakkuda, viib ta selle ka suurema tõenäosusega ellu, sest igal juhul on lahedam teostada omi ideid kui ema või isa poolt öeldud käske.
Millised on head küsimused?
Endine õpetaja otsustas pika autosõidu ajal oma 5-aastase pojaga vestelda ja lasta tal jutustada. Ühel hetkel ta märkas, et poiss küsib ainult selliseid küsimusi, millele ema saab pika looga vastata, näiteks: „Miks siin tee ääres nii palju lampe on?” Ema mõistis, et tavaliselt hakkab ta jutustama ning poeg saab võimaluse suu avada ainult järgmiseks küsimuseks. Ta pööras küsimuse ümber ja lasi hoopis pojal lahendust pakkuda: „Aga mis sa ise arvad, miks siin neid lampe nii palju võiks olla?” Sel moel rolle vahetades mõistis ta, et kuigi ise rääkida on lihtsam, on teistpidi hoopis lõbusam, arendavam ja lapse jaoks kasulikum. Mõnikord tuli küll julgustada ja innustada poega, et ta hakkaks pikemaid vastuseid andma ja kaasa mõtlema, kuid tavaliselt ei olnud seda vajagi, laps pakkus ise oma lahendusi ja variante.
Ta mõistis, et koolis lastega töötamise ajal ei pööranud ta üldse tähelepanu sellele, kuidas ta laste küsimustele vastas. Automaatselt alustas ta loengu pidamist või õpetamist ning ei andnud lastele võimalustki suud avada. Kui ta taipas, milline võimas tööriist on küsimus ja kuivõrd kasulik on lasta lastel ise lahendusi pakkuda ning oma ideid jagada, muutis ta oma taktikat ning vastas edaspidi võimaluse korral küsimusele küsimusega.
Seega esimene samm uute ja põnevate vestluste poole on enda juures märgata, kas oled pigem „küsija” ning võtta aega lapse vastuste kuulamiseks ja temaga tõsiselt ja asjalikult maailma asjade üle arutlemiseks!
Allikas BubHub
