Terve pere diagnoos | Ema avastas tänu tütre ärevushäirele, et neil kõigil on sama probleem: kuidas ma seda ometi varem ei näinud?

Hetkel olemasolevate andmete põhjal põeb umbes 4,7% protsenti planeedil Maa elavatest inimestest mingil elu perioodil depressiooni ning levinuim psüühiline probleem on ärevushäire, mis vaevab üht inimest kolmeteistkümnest. Kuna sellised arvud on pärit mõne aasta tagusest ajast, võib üksnes eeldada, millisel määral need nüüdseks tõusnud on. Alljärgnev lugu tuleb emalt, kes tänu tütre ärevushäirele mõistis, et sama probleem valdab ka teda ning abikaasat.

Olen alati teadnud, et mu tütrel on vankumatu iseloom ja ümberlükkamatud seisukohad — ta hakkas neid väljendama umbes 2-aastaselt ning pole tänini lõpetanud. Tal on alati esinenud mõningaid sundkäitumise ilminguid, näiteks raamatute ja loomade ülitäpne asetus, vastumeelsus juuste puudutamisele ning äärmiselt spetsiifilised nõudmised riiete värvile ja materjalile. Kuid alles eelmisel aastal mõistsin, mis on kõige selle põhjuseks.

Ühel õhtul, kui olin lapse just magama pannud, hüüdis ta mind tagasi ning meeleheitlikult minu külge klammerdudes ja hingeldades vuristas ette pika nimekirja asjadest, mida ta enam taluda ei suuda — sinised riided, teksad, patsid ja hobusesabad, krõmpsuvad toiduained, küpsisepuru ning veel kümmekond pealtnäha seostamatut eset või nähtust. Sellest hetkest alates puhkes ta mõne eelpool mainitud objekti nägemisel hüsteeriliselt nutma. Tihti juhtus seda ka lasteaias, mistõttu pidin üha sagedamini teda keset päeva koju tooma. Mu päikseline tüdruk oli tundmatuseni muutunud, vältis silmsidet, kükitas nurgas ja nuttis terve kodutee.