Vanemate 20 tavalist, kuid last kahjustavat käitumisviisi

Need on tavalised käitumis- ja suhtlusvead, mida vanemad teevad ja mis võivad lõpuks lapse vaimsele ja isegi füüsilisele tervisele kahju teha.

Nii paljud head kavatsused ja heast südamest tehtud teod võivad viia hävitavate tagajärgedeni. Vaata, ehk oled sinagi teadmatsuest oma last kasvatades ohtlikule rajale astunud.

1. Annad oma lapsele liiga palju valikuid.

Liiga suur valikuvabadus ajab lapse hoopis segadusse ja stressi, mitte ei muuda teda rahulolevamaks.

2. Tasustad ja kiidad teda kõige eest, mida ta teeb.

On väga levinud, et laps saab kõige eest, mida ta teeb, tasu või väikese kingituse. Kodutöösid ja häid hindeid pole aga vaja tasustada, sest kui seda teha, siis muutub laps peagi tasustamisest sõltuvaks ja ei tee midagi enam iseenesestmõistetavalt.

3. Püüad teda pidevalt ja kõigest hingest õnnelikuks teha.
Laps peaks tegelikult õppima ise enda õnne looma. Sa ei saa sundida oma last õnnele ja parim, mida oma lapse õnne imel teha saad, on ise õnnelik olla.

4. Kihutad teda pidevalt takka.
Igaühel on oma arengutempo. Lapse jaoks ei pea elu juba varakult olema üks lõputu võidujooks edu suunas, mis järjest kaugemale nihkub.

5. Pakud talle liiga palju tegevusi.
Enamasti on see muidugi seotud kõivõimalike trennide ja ringidega. Vanemad arvavad, et kui oma lapse aeg viimseni ära sisustada, siis hoiab see lapse pahandustest eemal. Aga selline vanematepoolne surve võib viia lapse varase läbipõlemiseni.

6. Üritad temast väikest tarkurit kasvatada.
Vanemale võib tunduda ju uhke, kui laps on nii tark, nii tark, palju targem, kui teised temavanused, sest vanemad on teda nii palju õpetanud. Tulemuseks võib olla see, et laps muutub kaaslaste suhtes ülbeks, kuna peab ennast palju paremaks ja selline suhtumine on aluseks lapsepõlvele, kus pole sõpru.

7. Kasvatad oma last rangete reeglite järgi, kuid ise ei pea neist kinni.
Vanemate silmakirjalikkus on lapse jaoks valus avastus, mis mõjutab tugevalt lapse arusaamist usaldusest ja perekonnast. Ära parem jutlusta ideaalset käitumist, kui ei suuda ise sellele nõudmisele vastata.

8. Sa väldid tähtsaid, kuid ebamugavaid teemasid.
Sa ei räägi lapsega ei surmast, sõjast ega seksist. Nende teemade vältimine ei säästa lapsi. Mõnikord on alaelaiste rasedused just sellise käitumise tagajärjeks.

9. Oled oma lapse eksimuste suhtes ülikriitiline.
Arvad, et muudad ta sellega tublimaks. Et ta ei tee järgmine kord vigu. Eks ta teeb ikka, sest kõik teevad, aga ta õpib neid sinu eest varjama. Teine võimalus on, et täiuslikkus ja soov sulle meele järele olla, saab talle kinnisideeks ja selle poole püüdlemine võib viia vaimsete häireteni.

10. Kasutad tema “motiveerimisel” häbistamist ja ähvardusi.
Vanemad teevad seda ja arvavad, et nad teevad sellega oma lapsele head, kasvatavad ta tugevaks ja vastupidavaks. Arvesta, et kui oled vana ja nõrk, siis on ka sinu lapse poolt oodata samasugust alandust, kuna sa ei saa ju nii lihtsa asjaga, nagu jalanõude kiire jalgapanek, hakkama!

11. Annad lapsele liiga varakult kohustusi, mis pole talle eakohased.
Neljane ei ole lapsehoidja pesamunadest kaksikutele. Terpeutide juurde jõuavad paljud keskealised õnnetud inimesed, kes vastavad küsimusele, miks neil oma peret pole, et nad on juba ühe pere üles kasvatnud.

13. Sa ei anna oma lapsele võimalust igavleda.
On vanemaid, kes sisustavad oma lapse aja viimse sekundini, sest arvavad, et see tuleb lapse arengule kasuks ja et see hoiab lapsed eemal pahandustest. Samas, lapsel peaks olema võimalus igavust tundes endas loovus avastada ja samuti peaks ta oskama ise endale tegevust leida.

14. Püüad igati vältida seda, et laps peaks silmitsi seisma ebaõnnega või tegelema oma teo tagajärgedega.
On vanemaid, kes teevad oma lapse mugavama ja sujuvama elu nimel mida iganes — ostavad alati küsitud mänguasja, viivad lõbutsema ja päästavad kooli- ja politseijamadest. Lapsel tuleb aga õppida, et teol on tagajärjed. Laps, kelle vanemad on lapse eksimuste puhul süüdistanud kas lasteaeda, kooli, ühiskonda või lapse sõpru, ei respekteeri ega austa enam lõpuks kedagi ega midagi. Selline vanemapoolne käitumine on kantud küll hoolimisest, kuid võib lapse hiljem viia lausa kuritegelikule teele.

15. Sa ei luba oma lapsel mängides ronida ega riskida.
Moodsas ühiskonnas kipume loomulikkust unustama. Ometi tasub meelde tuletada, et ise ronisime küll puude otsas ja parvetasime jõgedel, mängisime toigastega sõda ja ehitasime metsa onne. Tänapäeval on lapsed aga nii turvatud ja tubased, et kaotavad palju oma loomulikest võimetest. Uuringute kohaselt on näiteks n.ö. metsalasteaedades käivad lapsed tervemad, ettevõtlikumad ja oskavad luua kaaslastega paremaid sõprussuhteid, kui tubased lapsed.

16. Sa ei räägi lapsega tema päevast.
“Mis täna sinuga põnevat juhtus?” Lapsed tunnevad end armastatuna ja turvaliselt, kui nende tegemiste ja mõtete vastu otsest huvi üles näitad.

17. Sa ei loe koos oma mudilasega raamatuid.
Lugemise ajal tuleb lapsel olla vaikselt ja kaasa mõelda, hiljem võiks aga loetu üle arutleda. Videod lapse loovust ja kujutlusvõimet, eelkõige aga empaatiavõimet niimoodi ei stimuleeri. Videosid ei pea muidugi keelama, kuid ainult nende kütke ei maksa last kindlasti jätta. Lugemine ja tekstile keskendumine on väga oluline ka kooliminekuks ettealmistamisel, sest klassiski tuleb konsentreeritult jälgida, et materjalist aru saada.

18. Sunnid oma last lutist liiga vara ja järsult loobuma.
Lutt sümboliseerb lapse jaoks turvalisust. Vanemad aga arvavad tihti, et laps paistab titekas ja ebakindel, kui ta lutiga on. Lutti ei maksa ära tirida, vaid tuleb pakkuda lapsele turvalisust ja usaldust, mis paneb ta endale sobival ajal lutist loobuma. Neid täiskasvanuid, kes salaja pöialt imevad, polegi nii vähe.

19. Toidad oma last valesti.
Ka väike laps suudab loomulikult oma toitumist reguleerida. Lihtsalt jälgi teda ja õpi tema märguandeid tundma. Kui muidu tervel väikesel lapsel pole isu, siis ära sunni ja kui ta tahab vahepeal suuremat portsu, siis lase tal seda siis ka süüa. Lapsed kasvavad ja arenevad perioodiliselt. Ta peab õppima tunnetama, millal on kõht täis ja ei tohi sundida teda taldrikut tühjaks sööma. Samuti ei tohi lapsele pakkuda toitu lohutuseks või asenduseks. Ja kui tal on päev otsa küpsis hambus, siis ei suuda ta enam aru saada, millal tal on kõht täis ja millal mitte. Toit on toit, mitte lohutaja, meelelahutus või armastuse asendus.

20. Annad oma lapsele laksu.
Vanemad arvavad, et see hoiab lapse eemal ohust, õpetab ta käituma ja õigeid väärtusi hindama. Kuid armastus ja järjekindlus annavad alati paremaid tulemusi, kui jõupositsioonilt enesekehtestamine.