Mu ema ei öelnud mulle kunagi, et armastab mind

Mul on päris palju õdesid ja vendi, nii minust vanemaid kui ka nooremaid. Meie peres olid lemmiklapsed kõige vanem õde ja kõige vanem vend, teisi väga ei hoitud. Ja kui teised lapsed said sünnipäevaks ja jõuluks kingitusi, siis mina ei saanud peaaegu kunagi.

Asjad ei olegi aga nii olulised, kui oli ema ja isa armastus. Mäletan selgelt, kuidas kõiges, mis meie peres valesti või halvasti oli, olin mina süüdi. 
Mingis vanuses sain ka kõige eest mis võimalik füüsiliselt karistada, mõnikord täiesti mõttetu asja eest. Ka teised lapsed said, kuid mina kõige sagedamini. Kui koolis sain hinde alla viie, ei julgenud ma koju minna, sest teadsin, mis ees ootab. Kellegi juures ma käia ei võinud, pidin kohe koolist koju minema. 

Minu sünnipäevale ei tohtinud sõbrad tulla, seal olid vaid meie pere liikmed. Riides pidin käima nii, nagu vanemad käskisid. 
Kõige selle pärast ei olnud mul ka sõpru, koolis noriti minu kallal pidevalt. Koolis käies sain hea õppimise eest kaks korda aastas vallalt raha, kuid see tuli anda emale ja mina ei saanud selle eest endale kunagi midagi lubada.

Ma ei kuulnud väiksena ema suust kunagi, et ta mind armastab.