Lõpuks pika kisa peale vabastab poiss kassi ning suundub ''peitu'' liivakasti. Lähen kohale, et teha kindlaks, kas kassiga on kõik korras. Kass on paanikas, käpad trakside vahel kinni, peidab end kuuma päikese eest liuvälja alla. Küsin poisilt, et kas tal keegi on kodus. Ütleb, et ei ole. Räägin siis poisiga, et nii ei tohi teha. Tüüp ei tee väljagi, mängib rihmaga edasi. Küsin, et kas tal oleks hea kui ma ta rihma pidi kiige külge riputaks. Ütleb, et ei oleks, aga isa lubas Joosuga õue minna. Küsin siis, et kas isa on kodus? Jah on.

Hoian kassi enda käes, lootuses, et politsei jõuab peagi kohale. Kuid kass eelistas peitu pugeda ja poiss haaras rihma enda kätte. Mõtlesin, et ei hakka väevõimuga ka kinni hoidma.

Tuleb siis isa ja poiss jookseb ruttu kassiga isa juurde. Küsin isalt, et kas too teab, millega ta laps tegeleb ning et kutsusin politsei. Isa kehitab selle peale lihtsalt õlgu ja vastab, et ah, no las tuleb.

Politseile ust ei avatud, kuigi kardina taga liikumist oli näha.

Seekord läks nii. Ehk see laps ei piina enam kassi pärast seda juhtumit. Ehk. Ja ehk oleks hea, kui lapsevanemad räägiksid lastele rohkem, kuidas lemmiklooma hoida, et ka loom tunneb valu ja vajab õrna hoolitsust. Aga kui näete situatsiooni, kus nõrgem on ohus, tuleb alati sekkuda ning minu arvates vajadusel ka kutsuda politsei. Kõrvaltvaatajaks (või nagu tänapäeval kombeks on, kõrvaltfilmijaks) olemisega ei aita te kedagi.