ÜKSIKEMA PIHTIMUS| Jah, mul on depressioon, aga ma olen tänu sellele kogemusele paremaks emaks saamas

Ma ei põe enam väikeste asjade pärast. Ma ei karda enam pidevalt, et teen midagi valesti ja ei kujuta alailma ette, et kindlasti on minu ümber inimesi, kes mind emana ja naisena hukka mõistavad. See ei lähekski mulle enam nii väga korda, kui nad ka tegelikult mõistaksid mind hukka. Sest ma olen endale aru andnud, et kui annan endast parima, siis see ongi maksimum antud hetkel. Ja pole kellelgi kobiseda siin midagi.

Olen praeguseks antidepressante võtnud juba mitu kuud. Jah, esialgu võitlesin küll kõrvalnähtudega, kuid võin kätt südamele pannes öelda, et mu olukord on siiski tunduvalt paremaks muutunud. Lisaks — tänu depressioonikogemusele oskan nüüd paljusid asju teisiti näha.

Olen mõned viimased päevad ennast isegi peaaegu õnnelikuna tundnud. Ei julge mõelda veel, mis peaks juhtuma, kui ma tulevikus ükskord enam antidepressante ei võta ja minu meeleolu jälle kukerpalle tegema hakkab. Jah, mina, kes ma alati olen olnud ravimite võtmise vastu depressiooni (mis haigus see kurvameelsus üldse selline on, eks!?) puhul, olen seda siiski tegema hakanud ja see tõepoolest aitab mul parem ema olla. Kuid siin on mõned agad.

Selleni ma tahtsingi jõuda. Et kui mitte enda pärast, siis pere pärast tuleb enda vaimse tervise eest hoolitseda. Ja kogu aeg, mitte alles siis, kui põhi on jalge alt juba täiesti kadunud. Ema on see, kes loob koduse õhustiku — õnnetu ema ja õnnetu pere vahele võib lausa võrdusmärgi tõmmata. Vähemalt minu kogemuse põhjal.

Depressioon võttis minult kogu jõu. Ma ei suutnud ennast püsti ajada, et teha kõige lihtsamaidki asju. Lõpuks otsustasin, et pean vähemalt niipalju suutma, et teha ära need asjad, mida vajab minu laps. Pidev imetamine ja hoolitsemine lapse eest tema beebieas, seejärel väga aktiivse väikelapse vajaduste täitmine — see kõik oli minu jaoks kohutavalt kurnav, seda enam, et ma olen ju üksikvanem. Isegi juuste kammimine ja hammaste pesemine oli ülisuurt pingutust nõudev ettevõtmine. Ma loobusingi lõpuks kõigest, mis puudutas mind ja tegin vaid seda, mida vajas laps. See viis mind aga veelgi sügavamale. Ma ei hoolinud endast enam üldse ja otsustasin, et emaks olemine on minu ainus roll. Laps oli minu maailma kese. Ja sellega kõik lõppeski. Selles maailmas polnud rohkem midagi. Ka mind mitte.

Kui depressioon võttis minult küll jõu, siis tundlikkus jäi ja isegi tervanes — ma mõistsin oma last täielikult. Ma sain aru tema emotsioonidest, kui ta jauras suurest väsimusest, ma mõistsin, mis tunne on, kui mänguasi läheb katki, ma teadsin täpselt hetke, mil ta vajab kallistust. Ma tajusin tema olemust ka läbi õhu. Kuid sellest polnud kasu, sest mul polnud jaksu lõpuks ka tema jaoks olemas olla.

Nüüd ma võtan rohtu, et suudaksin midagigi teha, et mu elamine poleks nagu seapesa, et ma suudaks pesta pesu ja suhelda inimestega. Samas, ma olen rohtusid võttes kaotanud suures osas võime näha oma lapse sisse. Ma olen mõneti vähem tundlik. Jah — ma ei põe enam tegemata asjade pärast, sest mul on jaksu need ära teha ja mind ei huvita, mida teised arvavad. Aga ma tajun, et ma ei mõista oma last enam nii süvitsi. Tema maailm on nüüd minu jaoks nagu piimja kardina taga.

Kas ma tahan seda? Ei. Ma näen juba, et see minu uus olek teda mõjutab, et laps tajub minu mõningast distantsi. Teeb haiget, kui ta minuga olemise asemel valib mõnikord midagi muud — näiteks telekavaatamise. Samas, see võib olla ka üksnes minu probleem, olen äkki muutunud tema eest hoolitsemisest liiga sõltuvaks. Tunnen end hüljatuna?

Jõuan tasapisi selleni, et leida tasakaal, selleks vajan enda aega. Muidu kaotan kogu oskuse asju objektiivselt vaadata. Ilmselt mängis nii üksikemaks olemise koorem kui soov kõiges õnnestuda rolli minu depressiooni väljakujunemisel ja mul tulebki tõesti võtta rohtu, et mitte ennast täielikult kaotada, kuid mul tuleb ju lõpuks õppida hakkama saama ka selleta. Õppida hoidma seda õhkõrna tasakaalu, et tajuksin taas oma lapse olemust, kuid ei elaks enam üksnes talle.

Mul on vaja midagi, mida mul kunagi varem pole olnud — tugivõrgustikku. Minu lapsepõlvekodus polnud pereliikmetel kombeks üksteiselt abi paluda, kõik said kõigega ise hakkama. Samas, kõik on ju tublid ja heatahtlikud inimesed, ma ju võiksin abi paluda. Ma võtan hoogu, et meie pere senist mõttemalli muuta. Et abi osataks küsida ja osataks ka pakkuda. Et see, kes on kurnatud, saaks võimaluse puhata. Nüüd tean, kui tähtis on puhkus ja meeldivate asjadega tegelemine vaimse tervise hoidmisel. Et laps ei peaks mingi segase emaga üles kasvama.

Armas noor ema (eriti, kui sa oled üksikema). Inimese vaimne tervis on nii habras. Kui võtad enda kanda liiga raske koorma ja elad sügavalt läbi kõike, mida teised on sulle kas tegelikult, või vaid sinu mõtetes süüks pannud, siis ei ole murdumine kaugel.

Tuleta endale meelde, et enda eest hoolitsemine on sama tähtis kui lapse eest hoolitsemine. Sest muidu pole varsti sinu lapsel enam adekvaatset ja armastavat inimest, kes tal kasvada aitaks.