See pole õige asi, et üks isa peab nii kaugel tööl käima!

Jah, mida võtavad ette lapsed, kui pere satub olukorda, kus võibolla terve pere peab Eestist ära kolima, sest siin ei ole sobilikku tööd, ja kui pereisa, kes peaks tööintervjuule minema, sõidab hoopis Soome poole?

Kristi Piiperi raamatus "Kuidas mu isa uue töö sai" (kirjastus Tänapäev) peab seitsmeaastane Triin plaani aidata isal Eestis tööd leida, et pere ei peaks Soome kolima. Selleks koostab ta isale CV, saadab selle laiali ning lepib ka töövestlused kokku, kuid kahjuks sõidab isa esimese vestluse ajaks just ära ning käiku läheb plaan B. Kus ning millise töökoha isa lõpuks leiab, selgub raamatu lõpus.

Katkend raamatust, mis sobib lugemiseks kogu perele:

KUIDAS ME ONU HELMUTIGA TÖÖINTERVJUUL KÄISIME

Väljas oli ilus suvine ilm. Kergendusega nägin, et onu Helmut istus oma tavalisel kohal, neljanda trepikoja ukse ees kivitrepil. „Tere, onu Helmut!" hüüdis Berit juba kaugelt. „Kuidas sul läheb?" Onu Helmut vaatas veidi üllatunult silmi päikesesse kissitades meie poole. Ta vist ei olnud harjunud, et mõni laps temaga ise rääkima tuleb. Tavaliselt hoidsime temast pigem eemale. „No tere-tere. Miks ta siis ei lähe. Läheb ikka! Ja teil, tüdrukud?" Onu hääl oli üllatavalt sõbralik ja mu esialgne hirm hakkas vaikselt kaduma. „Meil läheb hästi! Aga meil on üks väike mure ka..." Me polnud jõudnud veel onu Helmuti lähedalegi, kui vinge õllehais juba ninna lõi. Kirtsutasin kogemata nina. Onu Helmut märkas seda ja näis veidike pahane, aga siis rehmas käega. „Ah, mis mured teil ikka olla saavad, ise alles lapsukesed." Berit noogutas nõustuvalt, kuid selgitas onu Helmutile meie jubedat seisukorda. Olukorda, kus võibolla terve pere peab Eestist ära kolima, sest siin ei ole sobilikku tööd, ja seda, kuidas isa peaks praegu tööintervjuule minema, aga sõidab hoopis Soome poole.

Arvasin, et onu ehk ei huvitagi see teema, kuid ta tõusis hoopis püsti ja hakkas omaette pahaselt pobisedes edasi-tagasi tammuma. Vahetasime Beritiga ehmunud pilke ja ei teadnud, mida edasi teha. Onu muudkui kõndis ja kõndis. Kuni lõpuks seisma jäi ja prahvatas: „Tüdrukud, ma aitan teid! See pole õige asi, et üks isa peab nii kaugel tööl käima! Andke mulle veerand tundi, ma tulen kohe tagasi!" Onu Helmut tormas trepikoja uksest sisse, lastes ukse pauguga enda järel kinni vajuda. „Assa!" lõi Berit käsi kokku. „Ma ju ütlesin sulle, et ta on sõbralik! Ei tea, kas tal jäi meelde vuntsid ja habe ära ajada?" Kehitasin õlgu ja jäime mõlemad teise korruse akende poole vaatama, kus teadsin onu koos oma naisega elavat. Sealt kostus kilinat-kolinat ja uste paugutamist. Kuulsime, kuidas onu Helmuti naine temaga valju häälega pragas ja onu Helmut talle midagi kärkides vastas. „Issand, Triinu, ma peaks onu Helmutile su isa CV kaasa andma. Lähen prindin selle kähku välja! Äkki tal läheb seda vaja."

Lõpuks oli veerand tundi möödas, Berit isa CV-ga tagasi ja trepikoja uks läkski pauguga lahti. Trepil seisis nagu täiesti uus mees. See oli onu Helmut. Aga nagu polnud ka. Ilma vuntside ja habemeta, korralikus ruudulises triiksärgis ja tumedates teksapükstes mees. Jalas natuke väsinud välimusega korralikult viksitud peokingad. Näol uhke ilme ja käes portfell. Ja ta lõhnas mingi meeste lõhnaõli järgi! „Noh, tüdrukud, mis ma ütlesin, veerand tundi!" Kui me kolmekesi poe poole teele asusime, ei suutnud ma ikkagi veel uskuda, kui sarnane ta tõepoolest mu isaga oli. Võibolla oli ka tema kunagi korralik ja tubli töömees, mõtlesin endamisi. Valgusfoori taga oodates märkasin, et kell hakkas lähenema neljale. Pidime kiirustama.

Berit andis onu Helmutile kilekaantega CV kätte ja jagas veel viimaseid õpetussõnu. „Vaata, et sa ütled, kui tugev sa oled. Võta, siin on Triinu isa CV, kus on kõik kirjas. Kui midagi küsitakse, vaata siit järgi. Ja seal on kõik töökohad, kus ta on enne töötanud. See peaks kõigile ilmselge olema, miks ta laomeheks sobib! Ja kuule, äkki nad lubavad meid ka tööintervjuule kaasa? Küsi, eks ju! Siis me saame sind aidata kui sa hätta jääd." Onu Helmut noogutas ja koputas uksele. Olime jõudnud toidupoe kontori ukse taha. Uksel oli silt: Terje Keeks, personalijuht. „Sisse!" kostus ruumist madal naishääl. Onu Helmut paotas ust ja pistis pea ukse vahelt sisse. „Tervist, mina olen... eee... Toomas Tuisk, tulin tööintervjuule kella neljaks." Naine noogutas teda takseerides. „Tulge palun sisse, mis te seal ukse vahel niimoodi kõõlute." Onu Helmut lükkas ukse lahti ja Terje Keeksi pilk langes meile onu selja taga. „Te tulite terve perega tööintervjuule?" Tädi hääl oli natuke pilkav, kuid õnneks mitte kuri. „Jah, jah... Läks nii. Mu abikaasa ei saanud lapsi vaadata. Ei täinud neid üksi koju ka jätta. Panevad veel maja põlema, mine sa hulle tea!" Mul oli natuke piinlik, et meist tädile selline pooletoobine mulje jäi. Tädi kortsutas korraks kulmu, kuid kutsus meid kõiki sisse. „Nii, istuge. Toomas Tuisk. Neljakümne kahe aastane, haridustee poolik, kuid töökogemust tundub teil olevat..." Tädi tuhlas paberites ja luges uuesti isa CV-d. Onu Helmut tõmbas kähku kaasavõetud CV kilekaante vahelt välja ja asetas sülle. Tubli, on vähemalt info olemas, kui peaks vaja minema.

„Ja miks te arvate, et olete laomehe ametisse sobilik? See on päris raske füüsiline töö," küsis tädi ja vaatas üle prillide onu Helmutile otsa.

„Noh, ee... Eks ikka ilmselgelt oma omaduste poolest..."

„Ja need oleks?" uuris tädi edasi. Onu Helmut heitis pilgu oma CV-le, otsides sealt pidepunkti. Ta pani näpusinna, kust ma lugesin välja: vaba aeg ja hobid. Tubli, sealt saab infot isa sportlike tulemuste kohta!

„Jah, ma olen, nagu ma siit nüüd vaatan, et meelde tuletada aastaarve, need kipuvad meelest minema, aastatel 1990-1995 olnud Eesti meister... iluvõimle mises...?" Niipea kui ta selle välja ütles, muutus onu pilk kahtlevaks. Ta luges veel ja veel. Kuid siis kinnitas uuesti: „Jah, ma olen tõepoolest iluvõimlemises Eesti meister ja pärast seda tegelesin veel vehklemisega Eesti naiste koondises." Tädi nägu muutus pahaseks. „Kas te tulite siia nalja tegema? Teie CV-s seisab, et olete olnud mitmekordne Eesti meister maadluses. Mitte tegelenud iluvõimlemisega ja olnud Eesti n a i s t e vehklemiskoondises."

Issand jumal, mis juttu see onu Helmut nüüd ajab? Tundsin, kuidas lähen näost tulipunaseks. Selliseid asju me küll isa CV-sse kirja ei pannud. Kuid juba hakkaski Berit kõva häälega demonstratiivselt naerma. „Ha-hahaa! Issi ongi meil selline. Ta teeb nalja. Eks ju, issi?" Onu Helmut vaatas Beritile jahmunult otsa ja noogutas häbelikult õlgu kehitades. „Jah, jah. Eks ma olen selline vigurivend jah." Terje Keeks pööritas nüüd juba varjamatu põlgusega silmi, kuid tundus, et ta annab onule veel ühe võimaluse. Juba eksleski ta pilk jälle isa CV-l. „Hästi. Rääkige, mis olid teie kaks viimast töökohta? Millised olid teie tööülesanded?"

Onu Helmut heitis jälle salaja pilgu CV-le, kus olid reas töökohad ja ta vedas näpuga aastaarvude peal järge. „Eeee... Viimati töötasin ma Tallinna esimeses iluvõimlemise erakoolis lindikava õpetajana tüdrukutele vanuses neli kuni kuus... Et siis mu tööülesanded olid vist järelikult nende iluvõimlemislintidega kavade õpetamine, kui ma õigesti mäletan..." Onu Helmut ei jõudnud lauset lõpetada, kui tädi Terje Keeks püsti kargas ja röögatas: „Välja! Välja siit! Või et tema tuleb siia nalja tegema ja minu aega raiskama!" Personalijuht peaaegu et lükkas meid oma kabinetist välja ja lajatas ukse enda järel sellise pauguga kinni, et silt ukselt tema nime ja ametinimetusega maha kukkus. Alles õues sain esimesest ehmatusest üle ja suutsin küsida: „Mis juhtus? Mis asi see kõik just oli?" Ka onu laiutas teadmatuses käsi ja ahmis õhku. Berit hakkas naerma. Ta aina naeris ja naeris, kukkus lõpuks naerust maha ja ma kartsin, et ta teeb sealsamas toidupoe ees naerust püksi. „See oli mu ema CV! Ma printisin selle vist kiiruga su isa oma asemel välja." Berit lausa luksus naerust. Lõpuks naersime kõik kolmekesi poe ees prügikastide kõrval maas. Mina, Berit ja ruudulises triiksärgis lõhnastatud onu Helmut. Sellist jama ikka annab ette kujutada, mõtlesin hiljem, kui onu Helmutile tasuks lubatud taarat keldrist välja tassisime. Turtsatasime naerma iga kord, kui Beritiga teineteisele otsa vaatasime.

Allikas: "Kuidas mu isa uue töö sai" (kirjastus Tänapäev)