Vaata SIIT, millest Pere ja Kodu jaanuarinumbris veel juttu!

Oma sünnituskogemust jagab meiega kahe lapse ema Angela Press (34).

Laura Lizelli (5 k) sünd algas loomulikul teel. Mind võeti 7–8 minuti järel käivate valudega Ida-Tallinna keskhaigla sünnituseelsesse osakonda sisse, lootuses, et küllap teine laps sünnib kiiresti. 33-tunnise ootamise peale ei olnud mul sünnitegevus veel alanud ja mind saadeti keisrile. Tundsin kergendust – vajusin üldnarkoosis sügavasse unne. Kui aga ärgates arvasin, et nüüd on raske osa möödas ja saan hakata tütrekest imetlema, eksisin rängalt. Sellest hetkest hakkasid mu katsumused alles pihta.

Sain vereülekande. Keisrilõikest polnud möödas paari tundigi, kui mind viidi jälle opile. Sel hetkel ei selgitatud mulle muidugi mitte midagi, sest olukord oli kriitiline. Opisaalis järgmist narkoosi oodates olin paanikas. Arstid tundusid hajevil ja see ei lisanud grammigi usaldust. Kas ma jään ellu? Kas ma näen oma beebit ja peret veel? Surusin pöidlad pihku ja palvetasin. 

Järgmisel hetkel nägin silme ees valgust kiirgavaid spiraale. Mind ümbritses täielik vaikus. Kõik tundus nii eriskummaline, kartsin, et olengi teispoolsuses. Laususin tere, veendumaks, et olen elus, kuid keegi ei vastanud. Mind haaras hirm: kas selline ongi surm?