On sügav talv, meie laudas on lehm ja siga, valgustust seal pole. Kasutan taskulampi, minu käes on ämbrid. Raiun lähedal asuvasse tiiki augu, jää on selle kaanetanud. Lohistan ämbrid loomadeni. Hiljem jalutan 6 kilomeetrit kooli, teen etteütluse, meenutan siinuseid ja tangensit. Õhtul toon onu juurest muna, löön selle pannile ja katan endale laua. Mitte kedagi pole kodus. Meil ei ole ka telefoni. Kappan mööda trepikoda keldrisse, laon süle puid täis ja kütan ahju. Mõnel õhtul nõelun oma kulunud dressipükstel augud kinni.

Ja kerime aastakümned edasi. Ühel õhtul tuleb mu teismeline poeg Henryga trennist. Henry keedab muna ja asub seda sööma. Äkki astub ukselävele Oscar, kes veeretab keedumuna peopesas ja vaatab mulle kohmetult otsa: "Emme, kuidas see muna