Mõni aeg tagasi tulid semud oma tutikaid põnne meile näitama. Nii kui ma beebi lalinat kuulsin, võtsin kohe vanast refleksist fitnesspalli asendi sisse ja hakkasin toolil ennast jõnksutama. Seda jõnksutamist sai ikka tundide viisi tehtud, kui pliksidel omal ajal gaasivalud ja öised hädad olid. 

Sai siis vanade aegade mälestusena pisipõnne enda süles ka sussutatud ja kussutatud. Kui siis oma lapsed sülle ronisid, tundusid nad hiiglased. Pärast külaliste ära­minekut hakkasime Katuga heietama, kuidas me oma põnnide titeaega mäletame. Esimese, Merimeega, olid eredad hetked täitsa meeles. Kõige pisema, Madeliine beebiajal olin ma juba kodune paps ja seda mäletan veel üsna hästi. Aga see keskmine, Elanora, poleks nagu beebi olnudki

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid