Kolumn
02.06.2023, 10:00

Maailma avastades ära unusta Eestimaad

 

Nädalavahetus. Istume kolme lapsega elutoa põrandal ja keerutame enda vahel entusiastlikult suurt roosat gloobust, mis pesamunale aasta tagasi sünnipäevaks kingiti. Kord on gloobus ühe ja siis teise lapse süles, kõik ajavad näpuga joont Tallinnast üle maailma eri paikadesse ning arutlevad, kui pikk lend võiks kuhugi olla.

FOTO: Kristi Palm-Anis

„Issi-issi, millal me sinuga Austraaliasse läheme?“ küsib viiene poeg juba must­miljonendat korda. Miskipärast on kängurumaa ta meeltesse erilise märgi jätnud ja ta unistab sinna reisimisest üle kõige. Austraaliasse ta veel jõudnud pole, küll aga mitmetesse teistesse ilusatesse paikadesse üle maailma. Rändamine on meie pere thing. Puhkuse sünonüüm.

Käin peas läbi juba olnud ja tulevasi reise, unistan äsja alanud ilusasse suvesse planeeritud puhkusest ning äkki mu mõttelend peatub. Avan gloobuse kõrval Eesti kaardi ja jään mõtlema, kui palju on meie oma väikses Eestis kohti, kuhu me pole lapsi viinud. Siinsamas, lühikese rongi- või autosõidu kaugusel. Mu neljane ja viiene pole kunagi käinud Ida-Virumaal, ükski kolmest lapsest ei ole külastanud Piusat, ma ise pole kordagi sattunud Aegna saarele.

Delfi
Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid